Tere taas üle pika-pika aja,
taas on peaaegu et linnulennul kaks kuud möödunud minu viimasest kirjutamisest ja nagu kevadeti ikka, on mul päevad päris tihedalt tegemisi täis olnud, nõnda et mahti kirjutamiseks on pisut vähevõitu olnud. Tagasi vaadates on selle aja jooksul toimunud palju: nõnda käisid mul siin Brüsselis külas onu Allan ja tädi Liis koos Emili ja Joonataniga, seejärel sõitsin aga ise tervelt kaheks nädalaks Eestisse, kus olin vanavanemate juures nii maal kui linnas, samal ajal kui emme ja issi kaugel Kariibi mere saarel St Lucial puhkasid. Brüsselisse tagasi jõudes hakkasin ma taas uue hooga lasteaias käima – nimelt on mul kolm korda nädalas hommikuti kolm tundi lasteaia aega, kus ma teiste lastega mängida ja oma prantsuse keelt lihvida saan. Esialgu ei ole suuri keelehüppeid veel toimunud, kui vahest välja jätta vaid emmele ja issile vastu protestides senisele "ei-ei"le lisanunud "no-no".
Kuna kõigest möödunust pikemalt pajatamine võtaks terve õhtu ja poole ööst takkapihta, siis hakkan pihta piskust, ehk siis räägin sellest, kuidas ma nädala eest koos issiga jalgrattatuuril käisime. Ilmad siin Brüsseli kandis on juba nimelt päris suvised, ulatudes nädala eest lausa +28 kraadini ning kuna emmel oli laupäeval kool, siis võtsimegi issiga nõuks laupäeval üks väike rattatuur teha, et ära proovida, kuidas mulle ratta sõita meeldib.
Kõige esimese asjana külastasime poodi, kust ostsime mulle uhke rattakiivri. Seejärel keerasime autonina kiirteele ning poole tunniga olime Aarschoti linnas, kust rentisime ratta ning sõit võiski alata. Esmalt aga väike fotosessioon...
Et sõit mitmeküldsem oleks, otsustasime sõita 23 km kaugusel asuvasse Diesti linna, kus asub suur vabaajakeskus. Päikesepaistes männimetsa ja jõeluhtade vahel lendasid kilomeetrid kiirelt ning vähem kui kahe tunniga jõudsimegi oma sihtkohta, kus saime nii restoranis istuda kui ka mänguväljakul möllata. Minu suurimaks lemmikuks oli seal näiteks rattakarussell.
Kuna pikk päev oli meid päris ära väsitanud, siis tagasisõiduks valisime kaherattalise asemel hoopis raudruuna ning laadisime oma varustuse rongile. Siin näetegi pilti minust mõni hetk enne rongile minekut – nagu näete, tegi kõrvetav kevadpäike minu põsed suisa õunpunaseks J
Külastatud vabaajakeskuses oli ka suur bassein, kuhu me laupäeval ei jõudnud, ent pühapäeval võtsime emme kaasa ja läksime uuesti sinna, et kuumkast ilmast rannas puhata. Kahjuks oli vesi veel külmavõitu – mai algus ikkagi veel vaid – aga basseini serval istuda ja vees jalgu sulistada siiski juba sai!
Viimase paari nädala jooksul on ilm Brüsseli kandis olnud üsna suvine, selle miinuspooleks on aga kuivus, mis meie aia lilledele liiga tahab teha. Seetõttu on aia kastmine kohe lausa väga vajalik ning otse loomulikult olen ma igal ajal valmis emmele selles osas oma abikätt ulatama...
