Talvetaat saabus Brüsselisse

Tere kõigile blogijälgijatele! Nagu allolevalt pildilt isegi näha võite, ei ole Eestis möllav lumetorm Brüsselitki riivamata jätnud ning ööl vastu teisipäeva sadas maha siinseid olusid arvestades päris märkimisväärne lumevaip. Nõnda avaneski mulle hommikul õue vaadates tõeline talvepeisaazh, isegi roosidele oli lumi sooja teki peale tõmmanud, murust, õunapuudest ja mängumajast rääkimata.

Minu kartmatu emme otsustas kohe hommikul auto uusi talvekumme testima hakata ning nõnda sõitsimegi kahekesi tädi Mari juurde tantsutundi. Üldse pean mainima, et emmest on päris regulaarne autojuht saanud – iga nädal sõidame teisipäeviti tantsutundi ja tagasi. Kuidas need oskused ikka muidu tulevad, kui mitte harjutamisega.

Möödunud nädalavahetusel algas siis ka ametlikult jõuluaeg, mille juhatas sisse esimene advent. Meie peres on ettevalmistused jõuludeks täies hoos: emme meisterdab Brüsseli laste jõulupeoks kaunistusi ning meie issiga harjutame laule ja luuletusi, mida jõuluvanale ette kanda. Alljärgnevalt näetegi pilti sellest, kuidas ma koos issiga harjutan meie ühist kostümeeritud-animeeritud etteastet, milleks on tuntud tudengilaul "Me oleme kaks lõbusamat selli" (minu keeles lühidalt "Tats õbusat telli").

Seda et tudengitemaatika ja õpingud mulle lähedased on, saab näha ka järgmiselt pildilt, kus ma olen rekvireerinud issi tudengitekli, selga ajanud oma koolikoti ning asjatan värvipliiatsite maailmas.

Värvipliiatsid on üleüldse minu praeguse hetke moeteema. Pärast pikki katsetusi erinevates kunstivaldkondades olen enam-vähem kindlalt püsima jäänud kujutava kunsti juurde, mille ilmekaks näiteks on kümnekonna päeva eest maalingutega täidetud trepisein. Nagu näete, olen kasutanid erinevaid värvilahendusi ja maalimistehnikaid, saavutades nõnda märkimisväärse küpsuse juba nii umbes neljandal-viiendal astmel. Kahjuks ei mõistnud emme minu teguviisi samamoodi kui mina, manitses mind enam seinale mitte joonistama ning seejärel eemaldas kunstiteose kiirelt märja lapiga.

Pikki pimedaid talveõhtuid saab veeta mitmel moel. Ühel õhtul võtsime näiteks ette täheklotsidest võimalikult kõrge torni ehitamise, saavutades sealjuures mitteametliku rekordi 22 klotsi, mis on minu enda poikkusest ikka peajagu rohkem. Kinnituseks sellel on siis ka juuresolev foto.

Tulles tagasi jõuluteema juurde, siis erinevalt Eestist, kus lapsi külastab jõuluvana või mõnes kohas ka näärivana, on Belgia laste põhiliseks lemmikuks hoopis Püha Nikolaus, kes ööl vastu 6. detsembrit laste kodusid külastab ning neile hulgaliselt kingitusi jätab. Erinevalt jõuluvanast elab Nikolaus hoopistükkis Hispaanias, kust ta igal aastal novembri keskel laevaga Belgiasse Antwerpeni linna sõidab. Nikolause saabumine Antwerpenisse on alati tähtis sündmus - Nikolaus sõidab laevaga sadamasse ning kail seisvad lapsed tervitavad siis teda lauldes.

Kuna Nikolausel on alati palju tööd, siis on tal ka abimees - tõmmunahkne Must Peeter. Ametliku versiooni kohaselt on Must Peeter moorlane ehk maur, kelle Nikolaus Hispaaniast endaga kaasa võtab. Uuemal ajal ei peeta seda versiooni enam poliitiliselt eriti korrektseks ning väidetakse hoopis, et tema must nahavärv olevat tingitud hoopis pidevast korstna kaudu majadesse ronimisest. Musta Peetri ülesandeks on saata Püha Nikolaust tema ringkäikudel ning sealjuures lastele komme ja kingitusi jagada.

Möödunud nädalavahetusel käisime Maastrichti linnas sealseid jõuluettevalmistusi kaemas ning muuhulgas kohtasime tänaval ka õhupalle jagavat Musta Peetrit. nagu pildilt näha, ei olnud esimene kohtumine küll eriti rõõmuküllane - vaatamata kümblusele Brüsseli multikultuurses keskkonnas pani musta moorlase nägemine mul kergelt alahuule võbisema küll... aga pärast õhupalli saamist oli mul tuju juba rõõmsam ja veel õhtulgi jätkus mul juttu Mustast Peetrist, õhupallist ja selle lendamisest puuokstesse.

Kuna ilm oli küllaltki jahe, siis piirdusime jalutuskäiguga linna keskväljakule, kus istusime pisut kohvikus ning seejärel tegime lühikese ringsõidu turistibussis. Alljärgnevalt näetegi stseeni, kus ma emmega vaidlen (teema: kas on mõistlik sõidu ajal mööda bussi istmeid ringi ronida), kogu kehakeele rikkust sealjuures abiks võttes.

Sarnaselt oma onutütrele Emilile on ka minust kujunemas spetsialist sõnahuumori valdkonnas. Viimaseks näiteks on sõna "kraanikauss", millega ma tähistan mitte päris kraanikaussi, vaid jalatuge, mille abiil selle päris kraanikausi manu pääseda. Kuna tegemist on ühe minu lemmikaksessuaariga, mida mulle lisaks meeldib ka tualetipoti, laua, voodi jms juurde vedada, siis kipub see pidevalt kuhugile suvalisse kohta vedelema jääma ja nii võibki hommikuti vahel kuulda issi vaikset vandumist: "K***di kraanikauss!", kui ta parajasti pimedas teed otsides jälle minu jalatoe otsa koperdab...

Huumorisoone kuivamist lähemas tulevikus oodata ei ole: viimase nädala avastuseks oli mul issi DVD kogumik "The Ultimate Collection of Monty Python Flying Circus", mida ma nüüd suurima heameelega vaatan. Issile ma juba demonstreerisin oma versiooni The Ministry of Silly Walks parimatest kõnnakutest ning kui emme täna telekat kinni tahtis panna, siis protesteerisin ma ägedalt: "Eiii, see on iluuuus!"...

P.S. Lumesadu jätkub ka täna, kolmapäeva õhtul - sellist valget lumevaipa kohtab siin harva!

Mosel ja Eifel

Möödunud nädalavahetus Belgias möödus koolivaheaja tähe all – kuna kooliõpilastel oli sügisvaheaeg, siis oli Brüssel tavaliselt palju vaiksem ning liiklustki tunduvalt vähem. Mina koos emme-issiga küll vaheaega ei pidanud, kuna aga esmaspäev ja teisipäev olid vabad päevad, siis otsustasime, et teeedest me ühise sügisväljasõidu Saksamaale Moseli jõe äärde ning tagasiteel vaatame ka Eifeli mägedest ja Aacheni linnast läbi.

Oma sõitu alustasime me pühapäeva ennelõunal. Tee viis meid Liegest mööda üle Ardennide ning juba esimeste tõusude järel oli näha, et sügis on Ardennides juba tunduvalt tugevamalt kanda kinnitanud kui Brüsselis. Teeääred olid täis kirjuvärvilisi puid ja vanajumal rõõmustas meid lausa pilvitu sügisilmaga, kusjuures sooja olid korralikud 15-16 kraadi.

Peale 2,5 tunnist sõitu ja 250 kilomeetri läbimist silmasime enda ees Moseli jõge ning kohe sealsamas Zeltingen-Rachtigi linnakeses asuski meie esimene peatuspaik. Meie hotell oli tõeliselt rüütellik – nimelt oli see hoone mitmesaja aasta jooksul kuulunud Saksa Ordu veinimeistritele, seega võisime ette kujutada, millised maastikupildid olid Saksa ristirüütlitel silme ees, kui nad kauges külmas Põhjalas Moseli kandi orduvendade saadetisi mekkisid. Nüüdseks on aga ajad muutunud ning ristirüütlitest oli järele jäänud vaid ukse ees toretsev kuju, mille juures issile poseerisin.

Hotellis end sisse seadnud, asusime külaga lähemalt tutvust tegema. Tegemist oli tõelise Moseli veinikülaga, kus paljude majade ees on tänapäevani vanad veinipressimistõrred säilinud. Pea iga maja juures oli ka silt, mis kutsus veinidegusteerimisele, ent kuna oli pühapäev, siis olid kõik kohad kinni ja seetõttu jätsime degusteerimise järgmiseks korraks.

Õhtu hakkas hämarduma ning aeg oli pilk heita meelelahutusprogrammi. Vahetult hotelli vastas teisel pool jõge asuvas Macherni kloostris oli ülesse seatud suur telk, kus toimus ehtne Baieri stiilis Oktoberfest. Olgugi et valdav enamus klientuurist oli juba pensioniealine, võeti meie saabumine sinna hästi vastu, seega istusime maha, võtsime mahla-õlle-veini ette ja hakkasime puhkpilliorkestrite võistumängimist kuulama. Mulle on puhkpillimuusika alati sügava mulje jätnud, seetõttu oli mu ninasuund lava suunas naelutatud ja emmel õnnestus mind seepärast üksnes selja poolt pildistada...

Ca kl 19 paiku oligi aeg hotelli välja puhkama minna ja jätta külanoorus (keda vaikselt juba kogunes) rokkbändile kaasa elama. Võite ise ette kujutada, kui magus mu uni oli!

Järgmine hommik tervitas meid tiheda uduga. Pärast väikest jalutuskäiku külas sõitsime ca 7 km eemal asuvasse Bernkastel-Kuesi linnakesse, kust kl 11 väljus laev tunniajasele kruiisile mööda jõge. Mina kasutasin seda aega põhiliselt oma lemmiktegevusele – joonistamisele – jättes emmele võimaluse napsata fotoaparaadiga mõned kaunid momendid möödaujuvatest kallastest ja udu seest tasapisi välja ujuvatest vaadetest.

Lõunaune võtsin vastu taas autos, et sõita ca 120 km põhja poole läbi Eifeli mäestiku Hellenthali küla lähedal asuvasse loomaparki. Loomapargi eripäraks oli treenitud kotkaste ja pistrite demonstratsioonesinemine, mida ma järgmisel pildil parajasti koos issiga jälgisin. Minu pilk pole kõrvale suunatud mitte niisama – jälgin parajasti madajalt üle piltnikust emme pea pikeerivat pistrikku J

Linnupargile järgnes ringkäik loomapargis kõigi oma eeslite, sigade, karude ja muude vahvate tegelastega.

Oligi päev õhtul ja aeg suunduda uude majutuskohta – Paulushofi hotelli Rurbergi külakeses. Kohale jõudsime juba pimedas ning kuna hotellis oli suur mõnus bassein, siis veetsin tudieelse pooltunni seal sulistades.

Järgmisel hommikul rõõmustas meid taas selge sügisilm ning tegime hotelli ees asuva suure paisjärve kallastel väikese jalutuskäigu.

Seejärel võtsime suuna Aachenile ning peale sisseoste kaubakeskuses jõudsime Hollandi piiri ääres asuvasse Aquana veeparki, kus vees sulistades ja kohvikus mahla limpsides veetsime peas kolm tundi. Ning oligi aeg autonina kodu poole pöörata, kuhu me kell kümme õhtul ka saabusime.

Emme vahepala – Eliise sõnaraamat

Eelmise postituse jätkuks avaldame Eliise sõnaraamatu, mida oleme täiendanud kolm kuud ning lisanud siia sõnad, mille mõistmine ilma sõnaraamatu abita võiks raskeks osutuda. Eliise sõnavarasse kuulub ka üks Eesti keeles kõlav ropp sõna, mida me siin küll ei kajasta kuid Eliisel tähendab see pükse ja vahel ka küpsist.

Matsid-lapsed
Pupu-pummi - lutsukomm
Tät-tät- lind
Tata - kaka
Mumm- mesimumm
Tillat- Kaelkirjak
Oue-Õue
Oona – õun
Apasiin - apelsin
Vatt- Elevant
Puup- kook
Tutt-kurk
Oval-orav
Taadan- Kardan
Huu-suur
Nänni-jänes
Talli-talli – kalli-kalli
Manaisa – vanaisa
Nana – vanaema
Päta-päike
Muta-multifilm
Mutsu-notsu
Een-veel
Tai- sai
Pipi-papi- tipa tapa
Pumat- tomat
Tääts- jäätis
Vatt-elevant
Puditast-prügikast
Baan-banaan
Punna-konn
Pubi vats- tubli laps

Ja lõpetuseks ka üks kolmeosaline sõna, mis Eliisel tuleb välja täpselt nii, nagu ta välja tulema peab.

Meresõidumasin - meresõidumasin

Vahekokkuvõte ja tavaline päev

Tere taas kõigile,

minu blogi lugedes võib kõigil vahest tekkida tunne, et enamus ajast minu elust siin Brüsselis kulub reisimistele ja pidutsemistele. Osaliselt on see tõesti nii, teisalt aga mahub sinna vahele ka rida täiesti tavalisi päevi, millest midagi väga erilist vahest esile tõsta ei ole, aga mis kokkuvõetuna annavad päris hea pildi sellest, kui kaugele ma nüüdseks oma kahe aasta ja peaaegu et ühe kuuga olen jõudnud.

Kuidas siis näeb välja minu tavaline päev? Hommikul tõusen ma emme suureks kurvastuseks tihti juba kella 7 paiku (nädalapäevast sõltumata) ning otse loomulikult ei taha ma siis tegevusetult voodis lesida, vaid soov on kohe tegudele asuda. Hommikused ilu- ja terviseprotseduurid saan veel koos issiga korda ajada, aga kella 8 paiku läheb issi tööle ning jään emmega kahekesi.

Enne lõunat toimetame siis emmega enamasti kodus, kusjuures minu viimase aja lemmiktegevusteks on joonistamine ning sünnipäevaks kingitud nukumajaga mängimine. Umbes kella 12 ajal on lõunatudi aeg. Tudijärgne pärastlõuna kulub enamasti majavälistele tegevustele – kas siis on tädi Mari tantsutund (teisipäeviti), Brüsseli mudila lastega kokkusaamine(kolmapäeviti) või lihtsalt jalutuskäik koos emme ning Kris-Markusega mänguväljakule (kui ilm lubab). Umbes kella kuue paiku on issit koju oodata ning siis läheb tegevuse raskuskese üle issi süles istumisele ja joonistamisele. Õhtuti helistame skype kaudu vahetevahel ka vanaemale-vanaisale ning tädidele-onudele ja ajame pisut juttu. Ning ongi käes öötudi aeg, ca kl 21 on just paras aeg tudile minna, veel enne seda õhtuse muinasjutu või laulu ära kuulates. Vahel eelistan aga enne und lihtsalt emme ja issiga rääkida. Lemmikjuttudeks on kujunenud, "Kes juba kõik magavad", kus siis koos loetakse ette kõik sõbrad, sugulased, loomad ja linnud, kes parajesti meelde tulevad ning teiseks lemmikjutuks on "Kes kus elavad?". Viimase aja lemmik on aga enamasti issi esituses teater, kus lisaks issile on osades veel suur Mõmm ja magav Kiisu.

Kuna mul oli just kahe aasta sünnipäev, siis oli see täpipealt paras aeg vahekokkuvõtete tegemiseks. Oma kahe aastga olen ma 12,7 kg kerge ja 87 cm pikk, seega meetrini on veel pisut minna. Issi-emme suureks heameeleks sai meil mähkmete aeg juba suvel otsa ning käin ilusasti potil. Minu sõnavara maht on vahepeal kasvanud juba kolmekohaliste numbriteni ning neid sõnu pärlikeedena kokku lükates tulevad 5-6 sõnalised laused päris ludinal. Tähed kipuvad küll omavahel pisut segamini minema. Näiteks on vahel k asemel kasutusel t, vahest p.

Värvide nimetustest on must ja punane juba selged, numbrid kuni kümneni tulevad enam-vähem välja. Prantsuskeelne sõnavara on veel lapsekingades, aga bonjour ja merci tulevad sobivates kohtades välja küll. Lemmiktegevusteks on mul joonistamine, tantsimine ning laulude jorutamine. Lemmiktoit: liha, friikartulid, puder, õunad, kindlasti ka "upsupommid" (lutsukommid), mida mulle vahest jaopärast antakse. Lemmikjook: õunamahl. Lemmiklaul: "Õnne soovime sul", "Viire takka". Lemmikmultikad: "Tweenie põngerjad", "Leiutajateküla Lotte". Lemmiknäidendid: "Nõiakivi", Mõmmi aabits", "Roosad võlusokid". Lemmikfestival: laste laulupidu (seni vaid DVDlt nähtud).

Kui rääkida roosadest võlusokkidest, siis see etendus lisandus minu lemmikute sekka oktoobri lõpus, mis Brüsselis käis külas lasteteater Trumm. Külaskäigu organiseerijaks oli minu tubli emme ning nende kahe päeva jooksul olid teatrionud meie külalisteks. Alguses oli plaanis korraldada vaid üks etendus, ent kuna laste huvi oli niivõrd suur, siis tegime lausa kaks etendust. Minule see etendus väga meeldis ning kuna issi seda osaliselt ka filmis, siis vaatan seda veel nüüdki vahest kaamerast. Kel huvi toimunud etendusi ja nendele järgnenud joonistussessiooni lähemalt näha, siis pildid sellest etenduses on olemas Brüsseli Mudila lehel: http://www.facebook.com/pages/Brusseli-Mudila/321013733635?v=info#!/album.php?aid=336048&id=321013733635.