Möödunud nädalavahetus Belgias möödus koolivaheaja tähe all – kuna kooliõpilastel oli sügisvaheaeg, siis oli Brüssel tavaliselt palju vaiksem ning liiklustki tunduvalt vähem. Mina koos emme-issiga küll vaheaega ei pidanud, kuna aga esmaspäev ja teisipäev olid vabad päevad, siis otsustasime, et teeedest me ühise sügisväljasõidu Saksamaale Moseli jõe äärde ning tagasiteel vaatame ka Eifeli mägedest ja Aacheni linnast läbi.
Oma sõitu alustasime me pühapäeva ennelõunal. Tee viis meid Liegest mööda üle Ardennide ning juba esimeste tõusude järel oli näha, et sügis on Ardennides juba tunduvalt tugevamalt kanda kinnitanud kui Brüsselis. Teeääred olid täis kirjuvärvilisi puid ja vanajumal rõõmustas meid lausa pilvitu sügisilmaga, kusjuures sooja olid korralikud 15-16 kraadi.
Peale 2,5 tunnist sõitu ja 250 kilomeetri läbimist silmasime enda ees Moseli jõge ning kohe sealsamas Zeltingen-Rachtigi linnakeses asuski meie esimene peatuspaik. Meie hotell oli tõeliselt rüütellik – nimelt oli see hoone mitmesaja aasta jooksul kuulunud Saksa Ordu veinimeistritele, seega võisime ette kujutada, millised maastikupildid olid Saksa ristirüütlitel silme ees, kui nad kauges külmas Põhjalas Moseli kandi orduvendade saadetisi mekkisid. Nüüdseks on aga ajad muutunud ning ristirüütlitest oli järele jäänud vaid ukse ees toretsev kuju, mille juures issile poseerisin.
Hotellis end sisse seadnud, asusime külaga lähemalt tutvust tegema. Tegemist oli tõelise Moseli veinikülaga, kus paljude majade ees on tänapäevani vanad veinipressimistõrred säilinud. Pea iga maja juures oli ka silt, mis kutsus veinidegusteerimisele, ent kuna oli pühapäev, siis olid kõik kohad kinni ja seetõttu jätsime degusteerimise järgmiseks korraks.
Õhtu hakkas hämarduma ning aeg oli pilk heita meelelahutusprogrammi. Vahetult hotelli vastas teisel pool jõge asuvas Macherni kloostris oli ülesse seatud suur telk, kus toimus ehtne Baieri stiilis Oktoberfest. Olgugi et valdav enamus klientuurist oli juba pensioniealine, võeti meie saabumine sinna hästi vastu, seega istusime maha, võtsime mahla-õlle-veini ette ja hakkasime puhkpilliorkestrite võistumängimist kuulama. Mulle on puhkpillimuusika alati sügava mulje jätnud, seetõttu oli mu ninasuund lava suunas naelutatud ja emmel õnnestus mind seepärast üksnes selja poolt pildistada...
Ca kl 19 paiku oligi aeg hotelli välja puhkama minna ja jätta külanoorus (keda vaikselt juba kogunes) rokkbändile kaasa elama. Võite ise ette kujutada, kui magus mu uni oli!
Järgmine hommik tervitas meid tiheda uduga. Pärast väikest jalutuskäiku külas sõitsime ca 7 km eemal asuvasse Bernkastel-Kuesi linnakesse, kust kl 11 väljus laev tunniajasele kruiisile mööda jõge. Mina kasutasin seda aega põhiliselt oma lemmiktegevusele – joonistamisele – jättes emmele võimaluse napsata fotoaparaadiga mõned kaunid momendid möödaujuvatest kallastest ja udu seest tasapisi välja ujuvatest vaadetest.
Lõunaune võtsin vastu taas autos, et sõita ca 120 km põhja poole läbi Eifeli mäestiku Hellenthali küla lähedal asuvasse loomaparki. Loomapargi eripäraks oli treenitud kotkaste ja pistrite demonstratsioonesinemine, mida ma järgmisel pildil parajasti koos issiga jälgisin. Minu pilk pole kõrvale suunatud mitte niisama – jälgin parajasti madajalt üle piltnikust emme pea pikeerivat pistrikku J
Linnupargile järgnes ringkäik loomapargis kõigi oma eeslite, sigade, karude ja muude vahvate tegelastega.
Oligi päev õhtul ja aeg suunduda uude majutuskohta – Paulushofi hotelli Rurbergi külakeses. Kohale jõudsime juba pimedas ning kuna hotellis oli suur mõnus bassein, siis veetsin tudieelse pooltunni seal sulistades.
Järgmisel hommikul rõõmustas meid taas selge sügisilm ning tegime hotelli ees asuva suure paisjärve kallastel väikese jalutuskäigu. 
Seejärel võtsime suuna Aachenile ning peale sisseoste kaubakeskuses jõudsime Hollandi piiri ääres asuvasse Aquana veeparki, kus vees sulistades ja kohvikus mahla limpsides veetsime peas kolm tundi. Ning oligi aeg autonina kodu poole pöörata, kuhu me kell kümme õhtul ka saabusime.
No comments:
Post a Comment