Esimesed päevad lasteaias, peomöll ja külalised Tartust

Bonžuur, mu väikesed ja suured blogilugejad!

Olen koos issi ja emmega juba mõnda aega mõelnud kodu kütkeist vabanemisele ning mänguareaali laiendamisega kohaliku lasteaiani, kus saaksin nii teiste lastega mängida kui ka oma prantsuse keele oskust lihvida. Kahe nädala eest olimegi nõndakaugel, et ilusal esmaspäeva hommikul pakkisin ma oma koolikoti, lasin emme pähe punuda Lotte patsi ning siirdusingi issi kukil esimest korda lasteaeda.

Iga algus on raske ja esimestel kordadel lasteaeda jäädes oli mul ikka kibe nutuvõru suu ümber ning ühel hommikul pidime emme ja issiga lausa terve tunni maadlema, et mind lasteaeda meelitada. Samas kui aga emme mulle lasteaeda järgi tuleb, siis on mul alati hea tuju ja tahaksin jälle tulla. Viimasel kahel korral pääsesime lasteaias käimisel lausa ilma selle va nutuvõruta ning lasteaia mainimine toob mulle pigem ikka naeratuse näole. Ka emmel ja issil on selle üle hea meel ning algse pooleteise tunni asemel olen nüüd lasteaias peaaegu et 3,5 tundi, kella 8:30st kuni keskpäevani, mille sisse jääb nii mänguaeg, kui ka ühislõuna koos teiste lastega.

Oma osa edukal lasteaias käimisel on ilmselt ka toredatel mängukaaslastel - igatahes eelmisel reedel lasteaeda jõudes hüüdis üks tüdruk mulle juba kaugelt "Bonžuur Eliiza" (nii mu nime siin hääldatakse). Omalt poolt olen aga teinud suuri edusamme prantsuse keeles, loendades juba numbreid ühest kolmeni ning väljendades oma heameelt hüüatusega "supöörb" (ehk siis "suurepärane").

Kahe nädala eest sain ma kätte ka tubli annuse kultuuri, käies koos emme ja issiga ansambli Singer-Vinger kontserdil. Kahjuks oli muusika saalis nii vali, et ma ei julgenud seal pikalt olla, küll aga tegime issiga saali ukse taga fuajee tantsupörandal mõned korralikud tantsupoognad.

Ja Singer-Vingeri vanameistrid olid ikka oma tuntud headuses!

Möödunud nädalavahetusel tulid meile külla onu Ants ja tädi Erle Tartust, et Brüsseli rahvale üks vägev šokolaadikoolitus teha ja seda meie Brüsseli elu lähemalt kaeda. Kuna emme oli laupäeval prantsuse keele tunnis, siis tegime neljakesi väljasõidu Belgia lääneossa, kus me esmalt kaesime varakevadist Põhjamerd Zeebrugge sadama lähistel...

...seejärel aga tegime jalutuskäigu Brügge linnas, kus kevad oli täies hoos nin Begijnenhofi kloostri õu oli üheksainsaks nartsissipõlluks muutunud!

Pühapäev oli pühendatud koolitusele ja kuigi mina enamuse sellest veetsin mänguväljakul ja oma voodis tududes, võin siiski öelda, et tulemus oli vägagi isuäratav!

Täna varahommikul läksid me külalised taas Eesti lumevaalude vahele tagasi, meie aga ootame järgmist nädalat, kui meile peaks saabuma teine onu ja tädi - täpsemalt onu Allan ja tädi Liis - koos minu suurte sõprade Emili ja Joonataniga. Elu läheb paremaks, elu läheb huvitavamaks, härrased!! ;) Auaaar!

Aedniku aastaring: kevad

Kui Eestis on märtsikuu veel sügava lume ning lippava suusa aeg, siis Brüsselis on märtsi keskpaik seevastu viimane aeg aias vajalike kevadtöödega alustamiseks. Juba kaks viimast nädalavahetust olen koos emme ja issi ning teiste vabatahtlike abilistega aias rassinud, et kõik kevadtööd õigeaegselt tehtud saaks. Allpool järgnebki lühikene reportaaž mõningatest tegevustest, millega ma ametis olen olnud.

Kevadtöid aias alustasime me puudelõikusega - meie aia viis väärikat õunapuud olid viimaste asstatega hoogsalt oksi kasvatanud, mistõttu oli tagumine aeg tõsisem oksalõikus käsile võtta. Tänu onu Käsperi abile ja kogemusteel saime üle-eelmisel nädalavahetusel üleliigsed oksad maha lõigatud, millele eelmisel nädalavahetusel järgnes okste ajamine läbi oksalõikuri (kokku 8 suurt kotitäit oksahaket ja paras sületäis kaminapuid) ning lõikekohtade mätsimine haavapeitsiga. Nüüd on tulemus silmaga näha ning võib öelda, et jäin rahule!

Lisaks puudelõikusele vajas roosidele laotamist ka meie komposteerimiseksperimendi tulemus. Talve jooksul olid mutukad, putukad ja ussikesed kompostikasti kogutud puulehtede, banaanikoorte ja muu maitsva kallal maiustades tublit tööd teinud ning nüüd võis selle rammusa saaduse roosidele kasvutoeks raputada. Loomulikult lõin ka mina sealjuures oma kühvli ja ämbrikesega aktsioonis kaasa, esmalt komposti ämbrisse kühveldades...

... siis seda transportides...

... ning lõpuks lillepeenrale valades.

Kui kompost veetud, sain alustada selle laialilaotamist oma Puhhimõmmu rehaga, mille emme mulle selleks otstarbeks spetsiaalselt oli ostnud.Et töö kiiremini sujuks, võtsin ka issi koos tema suurema ämbriga kaasa.

Kogu seda suurt kompostivedu oli jälgima tulnud ka meie aia taga metsas/võsas elav oravapere!

Meie aed on nüüd peaaegu et valmis esmaspäeva hommikul saabuvat kevadet vstu võtma. Töö pole aga veel lõppenud - ka meie muru vajab veel pisut värskendavat hooldust, see aga seisab meil juba järgmise nädalavahetuse plaanides.

Minu selle nädala suursündmuseks on aga lasteaia külastamised - sel nädalal käin lausa kolmel päeval lasteaiaga tutvust sobitamas. Oma kogemustest kirjutan ma juba järgmisel korral, seniks soovin teile aga siit +17c sumeda soojakraadiga Brüsselist toredat kevadet!!

Austriast tagasi, edasi kevadesse

Tere taas kõik väikesed ja suured!

Oma eelmise postituse lisasin ma oma blogisse paar päeva enne meie pere Austria-reisi lõppu ning seetõttu jäid sellesse lisamata reisi viimastel päevadel tehtud fotod. Nüüd siis parandan selle vea ja räägin teile oma lumereisi viimaste päevade tegemistest.

Pärast paaripäevast lumesadu meie suusanädala keskel õnnistas ilmataat meid reisi viimasel mäepäeval imetoreda päikeselise ilmaga, mis andis meile veel võimaluse heita pilt nendele toredatele mägedele!

Reede, 25. veebruari hommikuks oligi aeg sealmaal, et aeg oli alustada tagasiteed. Esmalt sõitsime me läbi Austria ja Sveitsi Bodensee järve äärde, kus tegime jalutuskäigu järvel asuval saarel toretsevas Lindau linnas. Kahjuks oli ilma taas pilves ja udusevõitu, mistõttu pikalt me sinna ei jäänud ning jätkasime oma teekonda Saksamaal, jõudes õhtuks Rothenburgi linnakesse, kuhu me jäime ka ööbima.

Mina olin pikast sõidust pisut väsinud ja jäin hotelli ööbima, seevastu issi koos vanaisa ja vanaemaga läksid veel ujuma, täpsemalt kohalikku veekeskusesse, mille tõmbenumbriks oli kuni 29% soolasisaldusega vesi!

Laupäeva hommik tervitas meid taas päiksepaistega ning pärast hommikusööki läksime Rothenburgi linnaga tutvuma. Meie luureandmete kohaselt pidi olema tegemist ühe Saksamaa ilusaima vanalinnaga ning see kirjeldus vastas täpselt tõele - kes lapsepõlves on raamatuid koos pildiga Saksamaa vanadest väikelinnadest lugenud, need võivad ette kujutada, milline pilt meile avanes - palju väikseid sõrestikmaju, keskaegne linnamüür, munakivisillutis...

Igal täistunnil võis raekoja kohal näha kujudega kellamängu ning alljärgneval pildil ootangi ma kellamängu algust, lastes kvadpäikesel mulle ja mu puidust sõbrale Brunole ninale paista!

Pärast jalutustuuri kesklinnas võtsime sihikule kohaliku mänguasjamuuseumi ja ka selles ei pidanud me pettuma: tundsin nagu oleksime me sattunud vanade nukkude võlumaale, niivõrd ehedad olid seal vaatamiseks välja pakdud nukud ja nukukodud...

Siin veel üks pilt Rothenburgi raekoja platsist koos pisikese laupäevahommikuse turuga.

Lisaks vanaaegsele vanalinnale on Rothenburgi maailmakuulsaks teinud ka sealkandis toodetavad kaisukarud ja jõuluehted. Ühe suure kaisumõmmuga koos õnnestus mul lausa ühele pildile pääseda.

Mänguasjapoes paelusid mind eriti vedru otsas hüppavad puunukud, üks neist, võta või jäta, kohe väga-väga Lotte-raamatu Bruno sarnane. Et tal poes igav ei hakkaks, siis ostsime ta endale reisukaaslaseks kaasa.

Kui Rothenburg vaadatud, võisime jätkata oma teekonda üle Frankeni maakonna põldude ja mägede. Ühes väikelinnas paelus medie tähelepanu keskaegne laat koos põllumajandusnäitusega, tegime siis sealgi peatuse, et sealseid vissi-muusid lähemalt vaadata.

Veel peatus Heilbronnis, sõit Frankfurti, öö Frankfurdis, hommikul vanaema ja vanaisa lennukile saatmine ning lõpusirge Brüsseli suunas võiski alata. Autosõit võib tunduda küll lihtsa ja vaevatu ajaviitena, ent nagu järgmiselt pilditki võite näha, murravad sajad kilomeetrid ka kõige vaprama reisiselli...


Nii mööduski siis meie reis! Vahepealse aja jooksul on Brüsselisse tasahilju kevad hiilinud ning oma järgmises postituses pajatangi teile pisut lähemalt oma kevadistest toimetustest. A bientot!!