Tere taas kõik väikesed ja suured!
Oma eelmise postituse lisasin ma oma blogisse paar päeva enne meie pere Austria-reisi lõppu ning seetõttu jäid sellesse lisamata reisi viimastel päevadel tehtud fotod. Nüüd siis parandan selle vea ja räägin teile oma lumereisi viimaste päevade tegemistest.
Pärast paaripäevast lumesadu meie suusanädala keskel õnnistas ilmataat meid reisi viimasel mäepäeval imetoreda päikeselise ilmaga, mis andis meile veel võimaluse heita pilt nendele toredatele mägedele!
Reede, 25. veebruari hommikuks oligi aeg sealmaal, et aeg oli alustada tagasiteed. Esmalt sõitsime me läbi Austria ja Sveitsi Bodensee järve äärde, kus tegime jalutuskäigu järvel asuval saarel toretsevas Lindau linnas. Kahjuks oli ilma taas pilves ja udusevõitu, mistõttu pikalt me sinna ei jäänud ning jätkasime oma teekonda Saksamaal, jõudes õhtuks Rothenburgi linnakesse, kuhu me jäime ka ööbima.
Mina olin pikast sõidust pisut väsinud ja jäin hotelli ööbima, seevastu issi koos vanaisa ja vanaemaga läksid veel ujuma, täpsemalt kohalikku veekeskusesse, mille tõmbenumbriks oli kuni 29% soolasisaldusega vesi!
Laupäeva hommik tervitas meid taas päiksepaistega ning pärast hommikusööki läksime Rothenburgi linnaga tutvuma. Meie luureandmete kohaselt pidi olema tegemist ühe Saksamaa ilusaima vanalinnaga ning see kirjeldus vastas täpselt tõele - kes lapsepõlves on raamatuid koos pildiga Saksamaa vanadest väikelinnadest lugenud, need võivad ette kujutada, milline pilt meile avanes - palju väikseid sõrestikmaju, keskaegne linnamüür, munakivisillutis...
Igal täistunnil võis raekoja kohal näha kujudega kellamängu ning alljärgneval pildil ootangi ma kellamängu algust, lastes kvadpäikesel mulle ja mu puidust sõbrale Brunole ninale paista!
Pärast jalutustuuri kesklinnas võtsime sihikule kohaliku mänguasjamuuseumi ja ka selles ei pidanud me pettuma: tundsin nagu oleksime me sattunud vanade nukkude võlumaale, niivõrd ehedad olid seal vaatamiseks välja pakdud nukud ja nukukodud...
Siin veel üks pilt Rothenburgi raekoja platsist koos pisikese laupäevahommikuse turuga.
Lisaks vanaaegsele vanalinnale on Rothenburgi maailmakuulsaks teinud ka sealkandis toodetavad kaisukarud ja jõuluehted. Ühe suure kaisumõmmuga koos õnnestus mul lausa ühele pildile pääseda.
Mänguasjapoes paelusid mind eriti vedru otsas hüppavad puunukud, üks neist, võta või jäta, kohe väga-väga Lotte-raamatu Bruno sarnane. Et tal poes igav ei hakkaks, siis ostsime ta endale reisukaaslaseks kaasa.
Kui Rothenburg vaadatud, võisime jätkata oma teekonda üle Frankeni maakonna põldude ja mägede. Ühes väikelinnas paelus medie tähelepanu keskaegne laat koos põllumajandusnäitusega, tegime siis sealgi peatuse, et sealseid vissi-muusid lähemalt vaadata.
Veel peatus Heilbronnis, sõit Frankfurti, öö Frankfurdis, hommikul vanaema ja vanaisa lennukile saatmine ning lõpusirge Brüsseli suunas võiski alata. Autosõit võib tunduda küll lihtsa ja vaevatu ajaviitena, ent nagu järgmiselt pilditki võite näha, murravad sajad kilomeetrid ka kõige vaprama reisiselli...
Nii mööduski siis meie reis! Vahepealse aja jooksul on Brüsselisse tasahilju kevad hiilinud ning oma järgmises postituses pajatangi teile pisut lähemalt oma kevadistest toimetustest. A bientot!!
No comments:
Post a Comment