Tere taas kõigile,
minu blogi lugedes võib kõigil vahest tekkida tunne, et enamus ajast minu elust siin Brüsselis kulub reisimistele ja pidutsemistele. Osaliselt on see tõesti nii, teisalt aga mahub sinna vahele ka rida täiesti tavalisi päevi, millest midagi väga erilist vahest esile tõsta ei ole, aga mis kokkuvõetuna annavad päris hea pildi sellest, kui kaugele ma nüüdseks oma kahe aasta ja peaaegu et ühe kuuga olen jõudnud.
Kuidas siis näeb välja minu tavaline päev? Hommikul tõusen ma emme suureks kurvastuseks tihti juba kella 7 paiku (nädalapäevast sõltumata) ning otse loomulikult ei taha ma siis tegevusetult voodis lesida, vaid soov on kohe tegudele asuda. Hommikused ilu- ja terviseprotseduurid saan veel koos issiga korda ajada, aga kella 8 paiku läheb issi tööle ning jään emmega kahekesi.
Enne lõunat toimetame siis emmega enamasti kodus, kusjuures minu viimase aja lemmiktegevusteks on joonistamine ning sünnipäevaks kingitud nukumajaga mängimine. Umbes kella 12 ajal on lõunatudi aeg. Tudijärgne pärastlõuna kulub enamasti majavälistele tegevustele – kas siis on tädi Mari tantsutund (teisipäeviti), Brüsseli mudila lastega kokkusaamine(kolmapäeviti) või lihtsalt jalutuskäik koos emme ning Kris-Markusega mänguväljakule (kui ilm lubab). Umbes kella kuue paiku on issit koju oodata ning siis läheb tegevuse raskuskese üle issi süles istumisele ja joonistamisele. Õhtuti helistame skype kaudu vahetevahel ka vanaemale-vanaisale ning tädidele-onudele ja ajame pisut juttu. Ning ongi käes öötudi aeg, ca kl 21 on just paras aeg tudile minna, veel enne seda õhtuse muinasjutu või laulu ära kuulates. Vahel eelistan aga enne und lihtsalt emme ja issiga rääkida. Lemmikjuttudeks on kujunenud, "Kes juba kõik magavad", kus siis koos loetakse ette kõik sõbrad, sugulased, loomad ja linnud, kes parajesti meelde tulevad ning teiseks lemmikjutuks on "Kes kus elavad?". Viimase aja lemmik on aga enamasti issi esituses teater, kus lisaks issile on osades veel suur Mõmm ja magav Kiisu.
Kuna mul oli just kahe aasta sünnipäev, siis oli see täpipealt paras aeg vahekokkuvõtete tegemiseks. Oma kahe aastga olen ma 12,7 kg kerge ja 87 cm pikk, seega meetrini on veel pisut minna. Issi-emme suureks heameeleks sai meil mähkmete aeg juba suvel otsa ning käin ilusasti potil. Minu sõnavara maht on vahepeal kasvanud juba kolmekohaliste numbriteni ning neid sõnu pärlikeedena kokku lükates tulevad 5-6 sõnalised laused päris ludinal. Tähed kipuvad küll omavahel pisut segamini minema. Näiteks on vahel k asemel kasutusel t, vahest p.
Värvide nimetustest on must ja punane juba selged, numbrid kuni kümneni tulevad enam-vähem välja. Prantsuskeelne sõnavara on veel lapsekingades, aga bonjour ja merci tulevad sobivates kohtades välja küll. Lemmiktegevusteks on mul joonistamine, tantsimine ning laulude jorutamine. Lemmiktoit: liha, friikartulid, puder, õunad, kindlasti ka "upsupommid" (lutsukommid), mida mulle vahest jaopärast antakse. Lemmikjook: õunamahl. Lemmiklaul: "Õnne soovime sul", "Viire takka". Lemmikmultikad: "Tweenie põngerjad", "Leiutajateküla Lotte". Lemmiknäidendid: "Nõiakivi", Mõmmi aabits", "Roosad võlusokid". Lemmikfestival: laste laulupidu (seni vaid DVDlt nähtud).
Kui rääkida roosadest võlusokkidest, siis see etendus lisandus minu lemmikute sekka oktoobri lõpus, mis Brüsselis käis külas lasteteater Trumm. Külaskäigu organiseerijaks oli minu tubli emme ning nende kahe päeva jooksul olid teatrionud meie külalisteks. Alguses oli plaanis korraldada vaid üks etendus, ent kuna laste huvi oli niivõrd suur, siis tegime lausa kaks etendust. Minule see etendus väga meeldis ning kuna issi seda osaliselt ka filmis, siis vaatan seda veel nüüdki vahest kaamerast. Kel huvi toimunud etendusi ja nendele järgnenud joonistussessiooni lähemalt näha, siis pildid sellest etenduses on olemas Brüsseli Mudila lehel: http://www.facebook.com/pages/Brusseli-Mudila/321013733635?v=info#!/album.php?aid=336048&id=321013733635.
No comments:
Post a Comment