Puhhimõmmi Ameerikareis

Minu blogi lugejad mäletavad ehk veel, et issi käis veebruari keskel suusareisil kaugel Ameerikas. Kahjuks olen ma issiga koos reisimiseks veel liiga pisike (isegi ID kaarti veel pole), küll aga panin issi reisikotti teekaaslaseks oma suure sõbra Puhhimõmmi, kes nüüd teilegi pajatab, mida ta oma seiklusrohkel reisil nägi ja tegi. Annangi nüüd sõna talle.

"Meie reis algas kolmapäeva, 11. veebruari varahommikul Tallinna lennujaamast. Reisiseltskond oli kolmeliikmeline - peale minu veel ka Eliise issi Anno ning tema sõber Karl (alias Utt). Koos läksimegi esimesele lennule, mis viis meid hommikupäikse kiirtes üle Läänemere Rootsimaale Stockholmi lennujaama. Seal läks Karl teise lennuki peale, mina aga hüppasin koos Eliise issiga Ameerikamaale Chicagosse viiva õhulaineri pardale.

Lend kestis peaaegu 8 tundi, mille jooksul jõudsin pisut tukastada ning küllastumiseni lennukiistmesse ehitatud ekraanil minigolfi mängida. Kohale jõudes tervitas Chicago meid uduvihmase ilmaga ning suundusime lennujaama lähedasse hotelli reisiväsimust välja puhkama. Mõne tunni pärast saabus ka Karl ning ringreisi võis alanuks lugeda!

Järgmisel hommikul alustasime rendiautol reisi läbi Ameerikamaa Toronto suunas. Maantee oli sirge, päike paistis ning miilid möödusid märkamatult. Läbisime Illinoisi, Indiana ning Michigani osariigi, külastasime Detroidis Henry Fordi muuseumi ning juba olimegi ületanud Kanada piiri. Õhtuks olime juba läbinud Toronto ning ööbisime Oshawa nimelises linnas. Reede hommikul jätkus me reis, kuni olime jõudnud Kanada pealinna Ottawasse, kus järgmisel päeval pidi toimuma Gatineau suusamaraton, mis oligi Eliise issi suusareisi sihtkohaks.

Laupäeva hommik oli külm ja päikseline ning saatsin Eliise issi edusoovidega suusarajale. Ja mõned tunnid hiljem tuligi ta finišisse, läbides 53 km ajaga 4:35. Tubli töö!

Kui suusasõit oli tehtud, siis võtsime kursi tagasi lõuna poole ja jõudsime õhtuks Torontosse, kus meid ootas issi korporatsioonikaaslane Raul, kes meid lahkelt vastu võttis ja majutas.

Pühapäeval ja esmaspäeval veetsime siis aega Torontoga tutvudes. Meelde jäid näiteks ülikoolikvartal, korporatsioon Rotalia maja, Hiinalinn, Eesti Maja, pilvelõhkujad... Esmaspäeva hommikul käisin maailma kõige kõrgemas ehitises - teletornis CN Tower - mille tipust avanes imeline vaade tervele Toronto linnale. Päeva teises pooles tegime aga väljasõidu Torontost ca 100 km eemal asuvasse Waterloo linna ja selle ümbruskonda.

Teisipäeva hommikul jätkus me tagasitee Chicagosse. Esmalt jäi meie teele Niagara koos oma kuulsate koskede ja mängupõrgutega.

Ja olimegi tagasi USA pinnal! Üle piiri saades ei suutnud me külastamata jätta sealseid kuulsaid ostukeskuseid, kus sai rahakotti kergendatud ja Mehhiko köögiga oma ümarat karukõhukest täidetud.
Edasi viis tagasitee meid läbi Buffalo ja Clevelandi Sandusky linna, kus ööbisime, ning järgmise päeva õhtuks saabusime tagasi Chicagosse.

Chicago - pilvelõhkujate linn! Ei suutnud minagi siis kõrgeimat neist, Sears Towerit väisamata jätta.

Kolme Chicagos veedetud ööpäeva jooksul sai veel käidud ühel maailma suurimal, Chicago autonäitusel ning kolatud ringi kesklinna pilvelõhkujate vahel. Ja oligi aeg asuda tagasiteele, ent enne kojujõudmist tuli läbida veel üks katsumus - Vasaloppeti maraton Rootsis. Nõnda astusingi laupäeva pärastlõunal lennukisse, et pühapäeva hommikul Stockholmis maanduda ning lõunaks jõuda Kesk-Rootsi Dalarna maakonna Mora linna, Vasaloppeti suusamaratoni finišisse. Parajasti oli käimas esimese avatud raja sõit ning nägin minagi neid väsind, ent rõõmsaid lõpetajaid ja kuulsat Vasaloppeti finišisirget. Õhtul ootas mind soe voodi Mora Rahvaülikooli ühikas ning varahommikul saatsin Eliise issi 90 km pikkusele suusarajale, mille ta 7 tunni ja 48 minutiga läbis. Hõissa!

Ja oligi aeg suund kodu poole võtta. Teisipäeva, Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul sõitsimegi Stockholmi lennujaama ning sealt jäi veel üle teha lühike hüpe maailma kitsaimas taburett-lennukis Fokkeris üle Läänemere ning tagasi olingi. East or west - home is best!"