Kui nädal tagasi kündsime rattal Hollandi rannakilomeetreid, siis seekordseks sihtkohaks oli Belgia südames asuv flaamikeelne Limburgi provints, täpsemalt selles asuv Pärnu mõõtu linnake Sint-Truiden. Sint-Truideni ümbruskond (flaamikeeli Haspengouw) on tuntud ka Belgia puuviljaaiana, kuna maheda kliima ja piisava päikesepaiste tõttu kasvatatakse sealkandis 50% Belgia puuviljadest, olles sellega Euroopa 5 suurima puuviljatootmispiirkonna seas. Ning tõepoolest, kogu linna ümbrus oli täis puuviljadest lookas viljapuuaedu, kuulu järgi olevat veelgi kenamaks aastaajaks aga kevadine õitsemisaeg: http://webspace.webring.com/people/iw/waristie/bloesem.jpg.
Aga kõigest siis järgemööda. Kuna meie kodust oli Sint-Truidenisse vaid ca 60 km, siis olime hommikul peale lühikest autosõitu kohal ning esmalt tegime tiiru linna keskväljakul püsitatud sügislaadal ehk kirmesel. Minu lemmikuks kujunes seal pardipüüdmine.
Pardid püütud, liikusime rongijaamas asuvasse rattalaenutusse ning teekond rohelusse võiski alata. Esimese peatuse lõunasöögiks tegime juba mõne kilomeetri pärast, kus asus restoran koos vahva mänguplatsiga. Hopa-hoppaa!
Kõht täis ja tuju hea, siirdusime edasi viljapuuaegade sügavusse. Ühtlane loksumine järelkärus mõjus üsna uinutavalt ning peagi võttiski uni võimust...
Ülesse ärgates leidsin end aga ühest toredast õunaaiast, kus oli võimalik lausa õunu kaasa korjata. Võtsimegi siis kastid kaenlasse ja siirdusime õunajahile ning nagu pildiltki näha, täitus õunakast pirakate õunapallidega ikka üsna ruttu.
Ja õunapuud olid õuntest tõepoolest lookas nagu järgmiselt pildilt näha.
Kokku tassisime õunaaiast ära kaks kastitäit ehk pea 30 kilo õunu, lisaks viis liitrit õunamahla ja kaks potitäit õuna-pirni dzemmi, mida vahest hea pannenkoekenitele määrida.
Et niivõrd suur hulk õunu on koheseks ärasöömiseks pisut liig palju, siis panime talveõunad keldrisse hoiule, seevastu suveõunte enamusega viisime järgmisel päeval läbi moosikeeduoperatsiooni. Emme dirigeerimisel viilutasime esmalt õunad väikesteks tükkideks (tõsi, osa läks suhu ka...) ning pistsime need seejärel suurde potti.
Järgmisena keetsime õunad pudruks, lisasime säilimiseks näpuotsatäie suhkrut ja maitseks kaneeli ning oligi õunapudrul aeg purki rännata. Kokku saime üle kuue purgi ülimaitsvat keedist, mida talvel mekkides hea õunarallit meenutada.
Kuna emmel jagus õunu ka õunakoogi tarbeks, siis kutsusin külla ka minust aasta vanema Jani koos oma emme-issiga, et siis laua taga istudes koogil hea maitsta lasta ja akna taga vahelduvaid vihmahooge vaadata. Ja kui igav hakkas, siis etendas issi teatrit, püüdes vihmasajust hoolimata terrassil grillida. Nii mööduski taas üks tore nädalavahetus!
No comments:
Post a Comment