Tervitused kõigile mu suurtele ja väikestele blogilugejatele!
Märkamatult on möödunud tervelt poolteist kuud minu viimasest kirjutisest. Tõepoolest, aasta viimane kuu ning uue aasta esimesed nädalad on mul üsna tegusad olnud ning sealjuures pole eriti mahti blogipidamiseks jäänud. Oma osa mängis siin ka asjaolu, et olin peaaegu et terve kuu – detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani – Eestis, ehk siis toimus pikaajaline kohtumine blogilugejatega! Kindlasti kirjutan ma pisut pikemalt ka nendest nädalatest, ent kuna mul on üpikk blogikirjutamisvõl õiendada, siis hakkan pihta kõigepealt kõige vanematest ning kõige uuematest tegemistest, mis selle aja sisse jäid.
Detsembri teisel nädalal, mil ettevalmistused jõuludeks olid haripunktis, olin ka mina jõulusuminast haaratud: nimelt toimus eelmise aasta Mudila-sarja viimane üritus, milleks oli piparkoogiküpsetamine sõbranna Lara juures. Järgmist pilti vaadates võiks küll arvata, et me oleme lausa kaksikud...
Piparkooke on ise tore teha, ent koos emmega tulevad need eriti maitsvad välja!
Nüüd aga ajahüpe üleeilsesse õhtusse, mil me vihmase Brüsseli talveilma eest koju peitu olime pugenud ning mina oma värskelt õpitud teadmisi akvarellidega maalimise kunsti alal rakendasin. Minu lemmikuks on mustvalgete piltide ülevärvimine, selleks lasin issil internetist mõned pildid välja printida, seejärel võtsin välja akvarellvärvid, kastsin pintsli veeklaasi ning maalimisõhtu issi juhtimise all võiski alata.
Iga algus on pisut konarlik ning nõnda tuli issil mulle alguses pisut tehnikat õpetada ja ka värvid kippusid sassi minema. Aga vahva oli see tegevus alguskohmakusest hoolimata!
Ja siin näete nüüd esimesi tulemusi – elevant ues akvarellivõtmes!
Lõpetuseks ka paar sõna minu viimaste nädalate saavutuste kohta. Kui veel detsembri alguses nõudis minu mõtteavaldustest arusaamine kõrgema tasandi tõlgendusoskuseid, siis nüüd oskan ma oma mõtteid ja arvamusi juba päris arusaadavas keeles väljendada. Issile-emmele on see ühelt poolt kergenduseks – saavasd nad ju nüüd paremini aru, mida ma tahan – teisalt aga on minu tahtmised vahest nõnda suured, et emme ja issi nendega sammu pidada ei jõua ja siis võib vahel vana pahanduseuss oma tempe tegema hakata. Igatahes mõjus jõulupuhkus selles osas mulle väga hästi ja seniajani meenutan seda aega hää sõnaga, olgu selleks siis kas maavanaisa õpetatud laulud või hoopis linnavanaema päevaplaan "mänguasjamuuseum ja Aurakeskus", mis nüüd minu lemmiksoovide hulka kuulub.
Eestis oli küll tore olla, aga kodus on ka mõnus. Koduuksest sisse astudes oli minu esimeseks sooviks kohe oma vana head nukumaja vaadata ning nüüdki leian igal päeval mõne hetke aega, et nukumajategelastega paar asjatoimetust korda ajada. Ka köök leiab kasutust ning kui emme-issi süüa teevad, siis toimetan ka mina oma kööginurgas asjalikult kaasa.
Algus on tehtud – järgmises blogipostitusest räägin veel natuke mõõdunud jõuluajast nii Brüsselis kui ka Eestis, aga siis on ka aeg möödunud aasta lõplikult selja taha jätta ning uue aasta tegemisi kajastama hakata. Seniks aga lumist-hubast jaanuarikuud teile kõigile!
No comments:
Post a Comment