Tegemistest ja toimetustest

Tere-tere kõigile,

minu elurütm siin Brüsseli linnas on pärast puhkusteperioodi enamvähem rööpasse loksunud. Ilmseks tõendiks on Brüsseli Mudila taaskäivitumine emme initsiatiivil, mille tegemistest kõik huvilised Facebooki kaudu võivad teada saada. Üldiselt olen olnud päris hea ja rõõmus laps, kui vahepealsed jonnimomendid välja arvata, aga noh, kellel neid siis vahest poleks.

Septembrikuu jooksul on mul hulgaliselt sõnu juurde tulnud ning tegelikult ma lausa naudin nende väljaütlemist. Isegi õhtul voodisse minnes, kui unejutt on loetud ja heaöökalli kõigile tehtud, kuulevad emme ja issi elutoast veel pool tundi minu jutupaja podisemist. Ja uue jutuga tulevad ka uued huumorimomendid, millest mina vahest veel täiel määtral aru ei saa, ent emme-issi see-eest täiega naudivad.

Siinkohal üks näide elust enesest. Jalutan koos issiga auto suunas ning möödume naabermajast, kus elab naabritädi. Issi küsib: "Eliise, mis me tädile ütleme". Mina: "Teereee". Issi: "Aga äkki ütleme hoopis bonjour, et tädi aru saaks?" Mina (peale lühikest mõttepausi ohates): "Ei oskaaa".

Alates ületulevast nädalast hakkan ma esmaspäeviti käima tädi Mari tantsutibude trennis. Minu jutusoone avardumine ei ole seni endaga kaasa toonud tantsusoone ahenemist ning vahel kui õhtuti tantsutuju tuleb, rebin emme ja issi diivanilt lahti ning tantsutund võibki alata.

Viimase aja lemmikuks on mul kujunenud ühest Korea multifilmist pärinev karupere tants, mille issi ühel õhtul Youtubest avastas. Siinkohal toongi video sellest tantsust, mida kõik (koos vastavate liigutustega) saavad vaadata ja tantsusamme harjutada. Laulusõnad on küll koreakeelsed, aga kuna issi leidis internetist ka nende ingliskeelse tõlke, siis tegime kohe ka asjakohase eestinduse järgmiste sõnadega:

"Metsas elab mõmmipere -

issimõmm, emmemõmm, beebimõmm.

Issimõmmul suur on kõht,

emmemõmmul peenem piht,

beebimõmmu tantsib tantsib ka...

küll on tore perekond!".

Laulge kaasa!

P.S. Kindlasti imestate juba, et kuidas küll olen ma suutnud nii pikka aega ilma reisimisteta Brüsselis püsida. Seda imestan ma juba isegi ning seetõttu on lähema kuu aja jooksul mul vähemalt kaks välisreisi - esimene neist viib juba homme kuulsasse Champagne sampusepiirkonda ning mitte vähem kuulsasse Elsassi veinipiirkonda, teine aga oktoobri alguses lausa Eestimaale minu sünnipäeva tähistama. Jälgige reklaami!

Nädalavahetus Sint-Truideni õunamägedes

Eelmisel nädalavahetusel saadud rattasõidupisik ei andnud mulle mitmel päeval rahul, mistõttu emme-issi otsustasid mind ka viimasel nädalavahetusel uuesti rattaradadele viia.

Kui nädal tagasi kündsime rattal Hollandi rannakilomeetreid, siis seekordseks sihtkohaks oli Belgia südames asuv flaamikeelne Limburgi provints, täpsemalt selles asuv Pärnu mõõtu linnake Sint-Truiden. Sint-Truideni ümbruskond (flaamikeeli Haspengouw) on tuntud ka Belgia puuviljaaiana, kuna maheda kliima ja piisava päikesepaiste tõttu kasvatatakse sealkandis 50% Belgia puuviljadest, olles sellega Euroopa 5 suurima puuviljatootmispiirkonna seas. Ning tõepoolest, kogu linna ümbrus oli täis puuviljadest lookas viljapuuaedu, kuulu järgi olevat veelgi kenamaks aastaajaks aga kevadine õitsemisaeg: http://webspace.webring.com/people/iw/waristie/bloesem.jpg.

Aga kõigest siis järgemööda. Kuna meie kodust oli Sint-Truidenisse vaid ca 60 km, siis olime hommikul peale lühikest autosõitu kohal ning esmalt tegime tiiru linna keskväljakul püsitatud sügislaadal ehk kirmesel. Minu lemmikuks kujunes seal pardipüüdmine.

Pardid püütud, liikusime rongijaamas asuvasse rattalaenutusse ning teekond rohelusse võiski alata. Esimese peatuse lõunasöögiks tegime juba mõne kilomeetri pärast, kus asus restoran koos vahva mänguplatsiga. Hopa-hoppaa!
Kõht täis ja tuju hea, siirdusime edasi viljapuuaegade sügavusse. Ühtlane loksumine järelkärus mõjus üsna uinutavalt ning peagi võttiski uni võimust...

Ülesse ärgates leidsin end aga ühest toredast õunaaiast, kus oli võimalik lausa õunu kaasa korjata. Võtsimegi siis kastid kaenlasse ja siirdusime õunajahile ning nagu pildiltki näha, täitus õunakast pirakate õunapallidega ikka üsna ruttu.

Ja õunapuud olid õuntest tõepoolest lookas nagu järgmiselt pildilt näha.

Kokku tassisime õunaaiast ära kaks kastitäit ehk pea 30 kilo õunu, lisaks viis liitrit õunamahla ja kaks potitäit õuna-pirni dzemmi, mida vahest hea pannenkoekenitele määrida.
Et niivõrd suur hulk õunu on koheseks ärasöömiseks pisut liig palju, siis panime talveõunad keldrisse hoiule, seevastu suveõunte enamusega viisime järgmisel päeval läbi moosikeeduoperatsiooni. Emme dirigeerimisel viilutasime esmalt õunad väikesteks tükkideks (tõsi, osa läks suhu ka...) ning pistsime need seejärel suurde potti.
Järgmisena keetsime õunad pudruks, lisasime säilimiseks näpuotsatäie suhkrut ja maitseks kaneeli ning oligi õunapudrul aeg purki rännata. Kokku saime üle kuue purgi ülimaitsvat keedist, mida talvel mekkides hea õunarallit meenutada.

Kuna emmel jagus õunu ka õunakoogi tarbeks, siis kutsusin külla ka minust aasta vanema Jani koos oma emme-issiga, et siis laua taga istudes koogil hea maitsta lasta ja akna taga vahelduvaid vihmahooge vaadata. Ja kui igav hakkas, siis etendas issi teatrit, püüdes vihmasajust hoolimata terrassil grillida. Nii mööduski taas üks tore nädalavahetus!

Brüssel - Zeeland

Juba terve nädal aega olen Brüsselis tagasi olnud ning tasapisi hakkan siinse eluga taas kohanema. Tõsi ta on, esmalt koju tulles oli kohe imelik tunne, polnud ma ju üle kuu aja oma kallist Puhhimõmmi, kopakopat ja õunakäru näinud... aga minu jahmatusest veelgi suurem oli emme jahmatus, kui ta ühe kuuga džunglistunud aeda silmas. Lisaks sellele olid augustitormid ka naaberpargis kasvanud puu otsapidi meie aeda langetanud, mistõttu kulusidki esimesed päevad kodus põhiliselt kiireloomulisemate aiatööde tegemiseks.

Aga ega siis elu ainult töötegemisest koosne, aeg-ajalt tuleb aeg ikkagi maha võtta ja terrassil leiba luusse lasta, nõnda nagu ma seda alljärgneval pildil ka teen.
Kuna rännupisik oli veel mul kontides sügavalt sees, siis otsustasime perega teha kahepäevase väljasõidu Hollandi lõunaosas asuvasse Zeelandi provintsi, täpsemalt selle rannikul asuvasse Domburgi linna, mis on tuntud kui patisakste suplus- ja promeneerimiskoht. Ning tõepoolest, kaldavallile tõustes avanes imeilus vaade kilomeetritepikkusele laiale liivarannale, kus (põhiliselt Saksa päritolu) turistid oma nahka praadisid. Sai siis endalgi varvas suvekargesse Põhjamerre kastetud...

Issi suureks sooviks oli mulle jalgrattasõitu õpetada, kuna aga mulle ei meeldi veel eriti jalgratta lasteistmel istuda (nujah, olgem siiski täpsed, juba jalgrattakiivri pähepanek avab mu kisakooriregistrid...), siis langes valik kidcari ehk lasteistmega jalgratta järelkäru kasuks. Erinevalt lasteistmest meeldis lastekäru mulle juba esimesest silmapilgust, ronisin robinal sinna sisse ja ootasin, et issi kohe sõitma hakkaks. Ja tõepoolest, peale pisikest tehnika paikatimmimist saigi sõit mööda rannapromenaadi alata. Nagu pildiltki näha, oli minu tõlgenduses tegemist magamisvaguni prototüübiga, kahju vaid, et see istumiseks liiga lai, lamamiseks aga liiga kitsas oli.

Ca 15 kilomeetri pikkune rattasõit koos hügieeniprotseduuridega Põhjameres väsitasid mind nõnda ära, et lõpuks tagasi oma vankrisse maandudes vajusin unne nagu nott. Ärkasin aga keset kisa-kära ja hobusesabade vehkimist. Nagu selgus, olid emme ja issi mind vahepealse aja jooksul viinud küla tänavapeole, mille põhiatraktsiooniks oli kohaliku ratsaklubi võistumäng. Konkreetsemalt oli tegemist täpsusratsutamisega - kohalikest taluperemeestest ratsutajad võistlesid ratsutamises hoo pealt posti otsa riputatud võtmekimbu püüdmises, mis tundus päris suur kunsttükk olevat. No ja sinna lisandusid juba muud külapeo elemendid nagu täika, pannkooke küpsetavad pensionärid ja rahvatantsijate ülesastumised. Minu lemmikuteks olid aga loomulikult hobused, kelle lakad olid eriti kunstipäraselt kaunistatud.

Ja nii jõudsiki laupäev õhtusse ja aeg oli suunduda meie majutuskohta lähedalasuvas kämpingus. Lõime seal telgi üles ja enne magamajäämist jõudsin isegi kohalikus ujulas vett pritsimas käia.

Järgmisel hommikul suundusime Zeelandi pealinnaks olevasse Middelburgi linna. Pärast väikest linnatuuri hakkasime juba Brüsseli poole sõitma, ent kuna tee äärde jäi laste mängumaa, siis otsustasime ka sinna sisse keerata. Tegemist oli päris vahva vabaajakeskusega, kus muuhulgas sai karussellil tuuritada, rongiga ringi sõita kui ka kõiki Zeelandi vaatamisväärsusi mini-Zeelandis kaeda. Järgneval pildil väärib erilist tähepelanu minu uus firmanaeratus, mida ettetellimisel võin serveerida nii emmele-issile kui ka teistele headele sõpradele.

Kõige ilusam riik maailmas on Lõuna-Eesti

Minu pikaajalise vaikimise tõttu on kõik mu kallid blogilugejad ilmselt minu blogilingigi ära unustanud... aga tegelikult oli mu kuuajaline suvekülastus Eestimaale igati sisutihe ning lihtsalt ei jõudnud kuidagi seda aega nõnda jagada, et ka blogipidamisele põhjalikumalt pühenduda. Nüüdseks olen ma aga juba hea mitu päeva Brüsselis tagasi ning peale mõnusat nädalavahetust Hollandis mere ääres (millest ma pisut hiljem kirjutan) saan järjekordselt tagasi siinsesse elurutiini pöörduda, mis muuhulgas hõlmab endas ka usinat blogikirjutamist!

Minu viimane blogikirjutis lõppes sellega, et issi jõudis autoga meie juurde Eestisse ning pidasime vanaonu Avo juubelit. Koheselt peale seda võtsime ette väljasõidu Saaremaale, seltsiks minu sõbranna Anouschka koos emme ja issiga - sihiks Anouschka suvekodu ja Saaremaa ooperipäevad (kuhu sedakorda mina veel ei jõudnud, aga emme-issi küll).

Iga Saaremaa-sõit algab loomulikult pooletunnise praamiidülliga ning nii nautisin ka mina vaadet Väinamerele, tehes seda oma lemmikloožikohalt issi kukil.

Saaremaale jõudmise järel võtsime esmalt suuna Kuressaarele, kus emme ja issi läksid ooperietendust vaatama, mina aga veetsin aega teiste laste seltsis. Hilisel õhtul jõudsid emme-issi tagasi ja sõit läks Anouschka suvekoju Saaremaa kuklapoolel.

Järgmine hommik tervitas meid kesksuvise leitsakuga, mistõttu pidasime parajaks suunduda mere äärde marjule. Enne aktsiooni asumist konsulteerisin telefoni teel Tartu naanaga (vanaema).
Valitud strateegia õigustas end igati ning peagi olimegi potitäie maasikate õnnelikud omanikud! Edasist asjade käiku ei ole loomulikult raske ette kujutada - ikka peopesa maitsvaid mammusid täis ja otse põske :P

Et päike paistis otsejoones lagipähe ja müts ununes maha, siis tuli olude sunnil püksipaar pähe tõmmata. Sellise outfitiga võib Saare rahvarõiva nime all tantsupeole minna küll!

Ja siin on pildike meie jalutuskäigust Anouschkaga mööda Saare metsateed.

Järgmisel päeval võtsime veeprotseduuride ja päikesevannide teema juba tõsisemalt ette ja harrastasime inimtühjal rannal tervislikke mudaliivavanne. Oi see Saaremaa ja Läänemeri ja issi rajatud liivaaugud- ja mäed on ikka saatanlikult vahvad!!

Järgmisel päeval suurenes meie seltskonda mere ääres veel kahe eestibrüsseli põnni ja vanemate võrra.

Sellise dolid siis pildimeenutused Saaremaalt. Loomulikult oli see alles meie Eestis-käigu algus ning ülejäänud kuu aega möödusid mul peamiselt kolmnurgas Tartu-Saverna-Suislepa. Siin näiteks on üks pilt minu kunstratsutamisest Otepää käsitöölaadal, jippii-jee!

Kuulu järgi olevat Otepääl väga lahedad ronimisrajad, mistõttu proovisin ka ühe nendest järele. Issi arvates oleksin ma võinud veelgi suuremaid kõrguseid vallutada, aga kuna ronimistrakside selgaajamine oli minu jaosk ületamatuks takistuseks, siis jäi see sedakorda tegemata, aga eks järgmisel suvel proovime jälle.

Issi tuli!

Lõpuks ometi said pikad päevad ilma issita otsa ning just nädal aega tagasi jõudiski issi pärast pikka autoteekonda Brüsselist Eestisse, täpsemalt siis Suislepasse vanavanaema juurde, kus ma just parajasti suvitamas olin. Võite ise ette kujutada, kui rõõmus ma olin! Issi oli oma kohalejõudmise just nõnda seadnud, et jõuda minu vanaonu Avo juubelile.

Kuna juubeli teemaks oli rahvalik/suvine, siis riietus ka meie pere päevakohasel teemal (eriline tänu vanaema Pillele imeilusa kleidi eest!).

Sünnipäevapidu pakkus samaaegselt hea võimaluse näha oma kalleid sugulasi, keda Brüsselis teatavasti just väga tihti ei näe. Nõnda oli kohal nii vanaema...

... onu Allani pere...

... onutütar Emili...
... kui ka loomulikult sünnipäevalaps vanaonu Avo koos vanatädi Estaga.

Mulgi sünnipäevad on ikka olnud tuntud tantsukeerutamiskohad ning nii kasutasin isegi võimalust tantsujalga keerutada, eriti muidugi issiga!

Järgmisel päeval oli kogu issi poolne lähem suguvõsa kogunenud Suislepasse, kus mul muuhulgas oli võimalus taas suhteid soojendada kutsa Tommiga.

Ning lõpuks sai tehtud ka ühispilt - pole ju palju võimalusi sellise pildi tegemiseks, kus kõik pereliikmed korraga peal!

Esimene suvepuhkuse nädal maal

Kuigi enamuse ajast on mu nädal kulgenud trajektooril bassein-kiik(taada-taada)-tuba-marjapõõsas-kanad-jänesed-kassid, on meie esimene puhkuse nädal emmega olnud kokkuvõttes üsna sisutihe. Mida me siis teinud oleme?

Käisime vanatädi Pireti 35. aasta juubelil. Seal kohtasin oma nimekaimu Eliiset, kes on minust täpselt aasta jagu noorem.

Loomulikult oli tore näha ka sugulasi Elerit ja Egertit ja teisi lapsi.

Pidu toimus osaliselt õues, osaliselt vastvalminud kõrvalhoones. Kui päike loojus, oli ka minul aeg teha väike iluuni, et peo haripunktis täiesti värskena naasta ning kella kaheni öösel külamehe Villu lakkamatu pilli ja laulu järgi tantsu keerutada (hüpata).

Tantsitud sai peamiselt emmega ning üritatud ka sõber Allanit tantsupisikuga nakatada, kuid tõele au andes- posistega jalka mängimine meeldis Allanile siiski rohkem.

Laupäeväl mõtlimi kuun vanaimä, vanaesä, tädi ja Allaniga minnä liina folkloori kaema.

Nimelt toimus meilt mitte väga kaugel (Võrus) folkloorifestival, kus sai kaasa elatud nii kohalike lõõtsamängijate võistlusele ning kuulata nende mängu, kui ka vaadatud teiste rahvaste laulu ning tantsu. Järgnevatel piltidel võib esinemas näha üht põhja-Prantsusmaa rahvatantsugruppi.

Peale seda suundusime vanavanaema ja -isa hauale lilli viima ning sealt Parkseppa sugulastele külla. Seal oli mul meeldiv võimalus kohtuda minust pisut vanema Hanna-Liisa ning tublisti kasvanud sugulase Alexandriga. Oli taas üks tore ja meeleolukas õhtu.

Maal vanaema(isa) juures

Täpselt nädala aja eest, ehk siis teisipäeva varahommikul võtsin ette teekonna Riia kaudu Eestisse, et nautida täiel rinnal mõnusat kuuajalist suvepuhkust.

Lennujaamas oli näha, et puhkuste hooaeg oli äsja alanud ning statistika, mille kohaselt 92% belglastest sõidab puhkust veetma Belgiast väljapoole, võs isegi tõeseks osutuda, igatahes rahvas liikus hulgakaupa ja suurtel kiirustel juba kl 6 hommikul. Lennureis sujus sellegipoolest tavapäraselt kiiresti ja hästi (siinkohal emme tänud DVD-mängijate leiutajatele) ning Riias ootasidki meid juba maavanaema ja vanaisa, kellega koos asusime teele Lõuna-Eestisse.

Vahepeatuse teekonnal tegime Lätimaal, Valmierast ca 10 km Riia pool asuvas ning Tartu-Riia marsruudil reisijatele kindlasti tuttavas kauni järve kaldal olevas Väikese Antsu (läti k Mažais Ansis) restoranis, kus lisaks heale toidule ja hubasele restoranile oli ka piisavalt palju vaimukaid ja omanäolisi atraktsioone, mille otsas sai palavusele vaatamata turnitud.

Niimoodi läbi suvise Liivimaa kruiisides jõudsimegi pärastlõunaks maavanaema-maavanaisa juurde Savernasse. Seal olid juba meid ootamas minu ristivanemad tädi Maani (Maarika), onu Kaarel ja minu suur sõber Allan, kellega kohe õuebasseini end jahutama tormasime.

Veel sama päeva õhtul jõudis Tartust kohale ka linnavanaisa, kellel oli samuti äraütlemata hea meel mind näha.

Nüüd siis jään kohe pikemaks ajaks Eestisse käima ning juba laupäeval on ka issi siia jõudmas. Seniks aga liigun marsruudil Kanepi-Suislepa-Tartu ning naudin kõigest rinnast eksootilist maaelu! :)