Eriti meeldis mulle meie rippkiigel kiiga-kaagat teha.
Õues olles suhtlen täitsa vabalt, endiselt on soosikuteks tumedanahalisemad kodanikud, kuid tähelepanuta ei jää ka teised. Kuna kontaktivõtmisel on minu initsiatiiv märkimisväärne, siis ei saa suhtluse ja sotsiaalsuse puuduse üle kurta ja emme ja issi. Tõsi, verbaalne osa suhtlusest vajab mul veel arenemist, seetõttu ulatan ma sõnade asemel kodanikele peenele preilile kohaselt lihtsalt käe.
Oskustest aga niipalju, et neid tuleb iga päevaga aina juurde. Näiteks ükspäev pakkusin emmele, kes oli pooleks minutiks vannituppa läinud sellist vaatepilti: Ta ei suutnud mõista, kuidas ma olin nii kiirelt saanud toolile ronitud ja sealt omakorda lauale. Nüüd on emmel iga päev mõtlemisainet, kuidas saaks toolid lae alla tõsta.
Sel nädalal harjutasime emme ja issiga ka kõvasti potil käimist. Ja korra valmistasin emmele ka üllatuse, öeldes kaks korda järjest, kui kaka hakkas tulema äh, äh. Emme oli juba rõõmust, kringel, kuid nii libedasti ma sellel asjal ka minna ei lasknud. Nüüd loodan mõnda aega emme etteaimamisvõimele ja pigem kontanteerin fakti (kakat püksis) äh-äh iga.
Veel hakkasin sel nädalal ise lusikaga sööma. See tahtmine tuli mul peale, kui puder juba peaaegu otsas oli sel korral, kuid harjutamine teeb meistriks igal juhul.
Nädalavahetus oli samuti tore ning sisutihe. Lisaks traditsioonilisele jalutamisele ja mänguväljakul käimisele käisime perega kuningalossi külastamas. Kuningas ise oli kahjuks vist jalutuskäigul, mistõttu me teda ei näinud, aga maja oli sellegipoolest ikka uhke küll!
Peale seda läksime külla Kristoferile, tädi Reesile ja onu Sufflile. See oli küll vahva pärastlõuna. Kristoferil oli lisaks aiale, kus sai ringi tuterdada ka liivakast, kiik, jalgratas, käru ja palju muud huvitavat. Ootan juba, millal ka omale aia saan koos kõigi sealsete hüvedega. Eelinfona võin öelda, et see aeg ei ole enam mägede taga - juba järgmisel nädalavahetusel on meil plaan oma uude kodusse kolida!
No comments:
Post a Comment