Meie pisikene majake Woluwe jõe kaldal on viimasel ajal olnud populaarseks rännakusihiks üsna mitmele toredale sõbrale kaugest Eestist. Otsa kevadisele külastussessioonile tegi lahti minu sõbranna Iida Emajõe kaldalt, kes just Tartu kanti tabanud üleujutuse kõrgpunktil tuli mõneks ajaks europealinna elu kaema.
Kuna olen Belgia riigiga enda arvates juba päris hästi tuttav, siis ma väga ringisõitudes ei osalenud, jättes nii Brügge kui ka Namuri kandi tutvustamise rahumeeli issi ülesandeks. Küll aga olin ma väga rõõmus enamvähem endaealise asjaliku mängukaaslase üle, kellele oma toredat mängumaja aias näidata ning liumäest robinal alla lasta. Ning nagu piltideltki näha, veetsid ka meie vanemad mõnusalt aega, lastes meie värskelt soetatud grillil oma potentsiaali näidata ja maitsval veinilt kiirelt ära kaduda.
Juba samal päeval, kui Iida oma vanematega Eestimaale tagasi siirdus, saabusid meile uued külalised, sedakorda tädi Maarika koos minu ristiisa Kaarli ja suure iidoli Allaniga. Oh mis rõõmu ja lusti - lõpuks ometi leidsin Allani näol kaaslase, kes oma ülevoolava energiaga enamvähem võrdväärne müramiskaaslane suutis olla. Ja kui suure ringikarglemise peale väsimus peale tuli, siis oli päris mõnus koos vaiba peal pikutada ning lendurkoer Vipo multikat prantsuse keeles vaadata. Järgnevatel piltidel olen ringi tuuritamas Brügges ja Brüsselis.
Meie reisiseltskonna põhisihiks ei olnud siiski Brüssel, vaid hoopis lähim suurlinn Pariis, kuhu laupäevaks-pühapäevaks suundutigi, jättes mind koos issiga kodu hoidma. Viimasega saime suurepäraselt hakkama. Sealjuures avastasin endas tõelised aednikuandmed: kuna issi oli niivõrd kergemeelne, et minu nähes kastekannu täita ja lilli kasta, siis võite isegi arvata, et järgnevad tunnid veetsin ma veekannu täites ja lilli kastes.... või siis issit lunides, et saaks veekannu täita ja lilli kasta. Ja loomulikult käib ka mulla kobestamine ja lilletaimede istutamine hea aedniku põhioskuste juurde.
Juba Pariisi suundudes oli meie reisiseltsilistel selge, et seoses euroõhku tabanud tuhakatkuga ei saa tagasireis olema sugugi sama kerge nagu siiatulek. Selleks, et siiski ilma pikemalt ootamata koju tagasi saada, kutsuti Eestist kohale lausa eraldi autoekipaaž, mis laekus kohale pühapäeva õhtul ning juba esmaspäeva hommikul saatsingi külalised pikale tagasiteele läbi terve Euroopa.
Järgmisena pidid mulle külla saabuma ristiema Kadi ja vanaema Pille ning tädi kadi on juba ka praeguseks laekunud. Tuhakatkust tabatud Euroopas elatakse ikka üks päev korraga - seega saadan homme issi Strasbourgi, ootan teda ülehomme tagasi ja siis vaatame, kas ka mõni meie järgmistest külalistest kohale jõuab. Ning veelgi enam: kas taevas selgineb ikka piisavalt, et saaksin koos emmega nädala pärast Eestisse lennata. Seega järgige reklaami!
No comments:
Post a Comment