olgugi et kalender näitab siin juba ammu kevadekuud, ei ole belgialik kevad (mis tähendaks vähemalt 20 plusskraadi) kahjuks veel meie linna jõudnud. Tõsi, ilmaennustus annab siiski lootust ja ehk veel enne aprilli lõppu saame siin ka tõelist kevadsooja tunda.
Alles see oli, kui kirjutasin teile oma suusareisist Austriasse. Kuna olen nüüdseks reisipisiku tõsiselt külge saanud ning ei jää oma seiklustega sugugi mitte emmele-issile alla, siis plaanisin juba Austrias naastes uut reisi, niipea kui issi töö juurest pisut vaba aega saab. Selline võimalus saabuski lihavõtete ajal, kus tervel meie perel oli lausa viis päeva võimalus koos veeta ning et seda kõige elamusterohkemalt teha, siis valisime me tegevuseks väljasõidu Põhja-Prantsusmaale, täpsemalt Normandia regiooni.
Sõit algas meil 1. aprilli varahommikul. Kuna sõita oli üle 500 kilomeetri ja pikad sõiduotsad pole mulle veel päriselt omaseks saanud, siis tegime esimese peatuse juba 200 kilomeetri järel I Maailmasõja Somme lahingutandril, kus käisime vaatamas päris mõjuvat memoriaali langenud Austraalia sõduritele.
Mõnikümmend kilomeetrit edasi asus Amiensi linn, kus esmalt külastasime kohalikku hiiglaslikku katedraali.
Pärast kultuuriprogrammi läbimist võtsime väikese hommikusöögi ning seejärel saime katedraali ees kokku ülejäänud reisiseltskonnaga, et pisut veel linnas ringi vaadata.
Pärast lõunapeatust asusime uuesti kiirteele ning olimegi veel enne õhtut juba Normandias meie esimeses peatuspaigas, Le Havre sadamalinna lähedases külas. Vaatamata jahedale ilmale säras päike juba väga soojalt ning seega kasutasin aega taluõues ringi trallimisest, et pikast sõidust väsind liikmeid sirutada.
Kui issi erihuviks on igasugused maakaardid, siis mina piirdun esialgu mänguasjade lammutamisega. Aga sarnane omadus ringipatseerimise asemel nokitsemisele keskenduda on meil küll, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Kuna tegemist oli tõelise Normandia maataluga, siis sai seal ka maaloomi näha, alustades suurtest hobustest (neid ma natuke kartsin) ning lõpetades pisemate vasikatega.
Esimese päeva õhtul sõitsime meie majutuskohast paarkümmend kilomeetrit eemal asuvasse Etretat´ suvituslinna, et pisut mere ääres promeneerida ja kohaliku köögiga tutvust teha.
Järgmisel päeval jätkasime me oma teekonda, sõites läbi Normandia meie puhkemaja suunas. Teel tegime peatuse ühes siidrifarmis, kus vaatasime siidri valmistamise protsessi ning tegime tuuri sealses siidrimuuseumis. Issile pakkus erilist huvi vanaaegne mobiilne kalvadose valmistamise masin (ehk siis maakeeli liikuv puskariaparaat), mida siis sügiseti ühest talust teise kärutati, et ikka igaüks oma liigsest õunamahlast kangemat kraami saaks ajada.
Ja jõudsimegi lõpuks oma tee kaugeimasse otsa ehk siis Prantsusmaa ühe tuntuima vaatamisväärsuse - Mont-St-Micheli kaljukloostri juurde. Klooster asub otse mererannal, mistõttu tee sinna on regulaarselt tõusuvee poolt üle ujutatud. Mistõttu varitseb oht, et ka sinna pargitud autod jäävad vee alla, kui hoiatusmärke tähele ei pane... emme ronis päris künkatipul asuva kloostrini välja, samal ajal kui meie issiga allpool päikest ja lõunaund nautisime.
Ilm on aga muutlik ja pärastlõuna üllatas meid hoopis sajuga, mistõttu läksime vahelduseks Saint-Malo linnas sunud okeanaariumisse kalu ja krabisid vaatama.
Teise sõidusatsiga jõudsime taas Amiensi linna, kus sedakorda külastasime kohalikku väikest loomaaeda, kus lisaks suurte loomade vaatamisele sai väiksemate pudulojustega (kes üsna vabalt ringi liikusid) lähemalt tutvust sobitada.
Pärast lõunapeatust asusime uuesti kiirteele ning olimegi veel enne õhtut juba Normandias meie esimeses peatuspaigas, Le Havre sadamalinna lähedases külas. Vaatamata jahedale ilmale säras päike juba väga soojalt ning seega kasutasin aega taluõues ringi trallimisest, et pikast sõidust väsind liikmeid sirutada.Kui issi erihuviks on igasugused maakaardid, siis mina piirdun esialgu mänguasjade lammutamisega. Aga sarnane omadus ringipatseerimise asemel nokitsemisele keskenduda on meil küll, nagu juuresolevalt pildilt näha. Kuna tegemist oli tõelise Normandia maataluga, siis sai seal ka maaloomi näha, alustades suurtest hobustest (neid ma natuke kartsin) ning lõpetades pisemate vasikatega. Esimese päeva õhtul sõitsime meie majutuskohast paarkümmend kilomeetrit eemal asuvasse Etretat´ suvituslinna, et pisut mere ääres promeneerida ja kohaliku köögiga tutvust teha. Järgmisel päeval jätkasime me oma teekonda, sõites läbi Normandia meie puhkemaja suunas. Teel tegime peatuse ühes siidrifarmis, kus vaatasime siidri valmistamise protsessi ning tegime tuuri sealses siidrimuuseumis. Issile pakkus erilist huvi vanaaegne mobiilne kalvadose valmistamise masin (ehk siis maakeeli liikuv puskariaparaat), mida siis sügiseti ühest talust teise kärutati, et ikka igaüks oma liigsest õunamahlast kangemat kraami saaks ajada. Ja jõudsimegi lõpuks oma tee kaugeimasse otsa ehk siis Prantsusmaa ühe tuntuima vaatamisväärsuse - Mont-St-Micheli kaljukloostri juurde. Klooster asub otse mererannal, mistõttu tee sinna on regulaarselt tõusuvee poolt üle ujutatud. Mistõttu varitseb oht, et ka sinna pargitud autod jäävad vee alla, kui hoiatusmärke tähele ei pane... emme ronis päris künkatipul asuva kloostrini välja, samal ajal kui meie issiga allpool päikest ja lõunaund nautisime. Ilm on aga muutlik ja pärastlõuna üllatas meid hoopis sajuga, mistõttu läksime vahelduseks Saint-Malo linnas sunud okeanaariumisse kalu ja krabisid vaatama. Õhtul enne tagasisõitu otsustasime, et aeg on võtta Normandia köögist veel viimast ning kogu reisiseltskonnaga läksime lähedalasuvas linnakeses asunud peenesse restorani.
Ning oligi aeg pühapäeval tagasiteele asuda. Esimese sõidusats viis meid mööda Normandia külateid ookeani rannale, kuulsa D-Day dessandi maabumispaika Omaha Beachile, kuhu ameeriklased on rajanud imeilusa ja hästi hooldatud surnuaia koos teemakohase muuseumiga.
Teise sõidusatsiga jõudsime taas Amiensi linna, kus sedakorda külastasime kohalikku väikest loomaaeda, kus lisaks suurte loomade vaatamisele sai väiksemate pudulojustega (kes üsna vabalt ringi liikusid) lähemalt tutvust sobitada. Ning olimegi lõpuks kodus tagasi. Reis oli päris vahva ning andis hoogu ka minu prantsuse keele õpingutele - kellegile head aega soovides ei ütle ma enam mitte "daadaa", vaid "auaaa", mille emme-issi üheselt dešifreerisid lapsekeelse versioonina prantsuskeelsest sõnast au revoir (nägemiseni). Seevastu eestikeelseid sõnu tuleb juba juurde lausa robinal ning neid jätkub isegi teistele - eelmisel nädalavahetusel Eestist külas käinud väikesele Idale (kes on minust kaks kuud noorem) õpetasin ma juba esimesel päeval selgeks hüüde "taiaaaa!" (ehk "saia"), pöörates nõnda seni leiva-usku olnud Ida pisitasa ka siinsete saiausuliste radadele. Aga minu viimase nädala tegemised on juba järgmise postituse teema.
Auaaa!
No comments:
Post a Comment