Reis Strasbourgi, 1. osa: Champagne

Teenekad blogijälgijad mäletavad kindlasti minu aastatagust reisi koos vanematega issi teise töökohta Prantsusmaal Strasbourgi linnas. Kuna eelmisest reisist oli juba pea aasta möödas, siis leidsingi, et aeg on küps aktsiooni kordamiseks ning uueks reisiks tuttavasse sihtkohta. Et seekordset reisi pisut erilisemaks teha, siis otsustasid issi ja emme valida sedakorda pisut teistsuguse marsruudi, mis viis meid kohale läbi Põhja-Prantsusmaal asuva kuulsa Champagne maakonna. Et parajasti on käes sügis, siis langes meie sealviibimise aeg kokku viinamarjakoristustalgutega, mida meil oli võimalus ka lähemalt kaeda.

Aga kõigest järgemööda. Laupäeva hommikul asusime siis meie automobiili pardale ning sõitsimegi üle Ardennide Champagne maakonna keskusesse Reimsi. Reims on ennekõike tuntud oma kuulsa katedraali poolest, kus mitukümmend Prantsuse kuningat on kroonitud. Päris võimas oli see ehitis küll, nagu seda juuresolevaltki pildilt näha.

Lühike linnaringkäik tehtud, oli aeg siirduda Reimsist vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvatele küngastele, kus kohalikud talunikud magusaid viinamarju kasvatavad, milles hiljem omakorda ilmakuulsat šampanjat tehakse. Esimese peatuse tegime me Verzenay külas asuvas muuseumis, kus tutvustati selle piirkonna ajalugu ja viinamarjakasvatuse traditsioone. Muuseumi juures ei suutnud ma kuidagi kiusatusest hoiduda ja mekkisin siis isegi seda magusat marja - oli maitsev küll!

Kuna päev oli juba looja kiskumas, siis tegime veel vaid autoga väikese ringsõidu läbi kohalike külade ning siirdusime tagasi Reimsi hotelli. Pisike puhkus, jalutuskäik õhtuses linnas ning teenitud uni oligi kiire tulema.

Järgmise päeva, pühapäeva hommikul tõusime varakult ning pärast hommikusööki suundusime ühe Reimsi kuulsa šampusetootja - Pommery - kilomeetripikkuseid keldrikäike inspekteerima. Ringkäik algas laskumisega mööda treppi vanadesse lubjakivikaevandustesse, kus nüüd sajad tuhanded šampusepudelid lebavad.

Lisaks pudelite rivile oli keldrihämarustesse ka moodsat kunsti transporditud, üheks näiteks oli savist voolitud jõehobu.

Kuna keldrituur ei tundnud mulle eriti põnev, siis tulin üsna ruttu koos emmega maapinnale tagasi, kus siis kohvikus issit oodates aega parajaks tegime.

Aeg aga sundis tagant... pärast keldriringkäiku läksime veel ühte šampusetootja esindusse, et paar jooki sealt kaasa osta, ning edasi tuli juba paaritunnine autoreis läbi Champagne, Lorraine ning üle Vosgeesi mägede Elsassi südamesse Colmarisse. Sealsetest tegemistest kirjutan ma aga juba järgmises osas.