Järgmisel hommikul suundusime ühte toredasse loomaaeda, mida emme-issi mulle juba päevi varem olid lubanud - nimelt Strasbourgi lähedal asuvale ahvimäele. Tegemist oli siis mitmekümne hektari suuruse maatükiga Vogeesides, kus elas mitmesajapealine berbermakaakide suguhõim (samu ahve saab näha ka näiteks Gibraltaril). Ja kui tavalises loomaaias saab ahve vaid võre tagant näha, siis siin kappasid nad üsna vabalt ringi ning nosisid sisepääsu juures külalistele jagatud popkorni. Alljärgnevalt näete, kuidas me koos issiga ühe makaagihärraga parajasti tutvust sobitame.
Ja siin on üks teine makaak suures pildis.
Lisaks jalutamisele sai pargis jälgida ka ahvide toitmist. Järgnevale pildile on jäänud ahvipere pisikese ahvibeebiga, kus issi tegeles toidutassimise ja kirbuotsimise, beebi põgenemiskatsete ja emme nende katsete nurjamisega.
Kuna loom jääb ikka loomaks, siis ei julgenud ma veel päris ise makaagile süüa pakkuda, aga ühe pingi peale mahtusime kenasti ära küll.
Ahvisuguharu vaadatud, oli aeg küps edasi liikuda ning lõunaks jõudsime Strasbourgist ca 25 kilomeetri kaugusel asuvasse Barri linnakesse, kus meie majutuskohaks oli vanas mõisahoones asuv uhke hotell. Issil oli aeg edasi Strasbourgi minna, kus ta järgmised päevad tööl oli ja alles hilja õhtul jõudis, ent meie emmega saime pisut väsitavast reisist lõõgastuda.
Meie toa rõdult avanes imekena vaade ümbritsevatele veinimägedele. Nämm!
Ja kuna ilmataat hellitas meid ülekahekümnekraadise päevasoojaga, siis saime koos emmega mõnusalt maja ees lamamistoolis peesitada.
Õhtuti, kui issi oli päevatöölt naasenud, käisime kõik koos väljas õhtustamas. Järgneval pildil näete meie esimese õhtu lokaali. Sealjuures ei jätnud mulle niivõrd erilist muljet lokaal, kuivõrd selle ees (pildil vasakus ääres) olnud valgustatud purskkaev, mille sees ujusid pesuehtsad kuldkalad!
Ja kui me õhtul hotelli naasesime, siis avanes meile just selline vaade.
Kolm päeva Elsassis läksid ruttu ja neljapäeva pärastlõunal, kui issil töösessioon läbi sai, saime tagasiteele asuda. Enne teeleasumist tegime veel peatuse Strasbourgis, et seal pisut ringi vaadata, samuti pisikeses linnakeses Soufflenheim, mis on Elsassi ahjupotitööstuse tunnustatud keskus ja kust issi-emmegi ilusa ahjupoti kaasa ostsid. Veel paar tundi ratastel ja olimegi Brüsselis tagasi. Tore reis oli!
No comments:
Post a Comment