Brüsseli beebikool

Mitte et tegu oleks väga värske uudisega, aga nagu ka juba pealkirjast võib väja lugeda, hakkasin ka Brüsselis beebikoolis käima. Beebikool on eesti keeles ja seal käivad täitsa eesti lapsed. Kuigi mina enam teab mis beebi ei ole, olen siiski koolis peaaegu kõige noorem. Järgneval pildil teen ma lõdvestusharjutust.

Beebikool toimub meie linnaosas ühes spordikeskuses. Koolis laulame, mängime, võimleme ja mõnusa traditsioonina lähme alati pärast tundi kohvikusse, kus emmed saavad lobiseda ja lapsed mängida.

Olen sealt omale ka juba sõpru leidnud. Näiteks järgneva pildi peal olen koos Gustaviga, kes mul ka eelmisel nädalal külas käis. Ja meeldiva üllatusena tuli välja, et Gustavil on minuga samal päeval sünnipäev. Kui Eestist tagasi, paneme ehk ka Brüsselis peo püsti.

Tegemistest veel...

Millega me siis veel eelmisel nädalal tegelesime?

Kuna nädala algusel oli suviselt palav, siis olime palju õues ning mõnulesime terrassil.

Eriti meeldis mulle meie rippkiigel kiiga-kaagat teha.

Õues olles suhtlen täitsa vabalt, endiselt on soosikuteks tumedanahalisemad kodanikud, kuid tähelepanuta ei jää ka teised. Kuna kontaktivõtmisel on minu initsiatiiv märkimisväärne, siis ei saa suhtluse ja sotsiaalsuse puuduse üle kurta ja emme ja issi. Tõsi, verbaalne osa suhtlusest vajab mul veel arenemist, seetõttu ulatan ma sõnade asemel kodanikele peenele preilile kohaselt lihtsalt käe.

Oskustest aga niipalju, et neid tuleb iga päevaga aina juurde. Näiteks ükspäev pakkusin emmele, kes oli pooleks minutiks vannituppa läinud sellist vaatepilti: Ta ei suutnud mõista, kuidas ma olin nii kiirelt saanud toolile ronitud ja sealt omakorda lauale. Nüüd on emmel iga päev mõtlemisainet, kuidas saaks toolid lae alla tõsta.

Sel nädalal harjutasime emme ja issiga ka kõvasti potil käimist. Ja korra valmistasin emmele ka üllatuse, öeldes kaks korda järjest, kui kaka hakkas tulema äh, äh. Emme oli juba rõõmust, kringel, kuid nii libedasti ma sellel asjal ka minna ei lasknud. Nüüd loodan mõnda aega emme etteaimamisvõimele ja pigem kontanteerin fakti (kakat püksis) äh-äh iga.

Veel hakkasin sel nädalal ise lusikaga sööma. See tahtmine tuli mul peale, kui puder juba peaaegu otsas oli sel korral, kuid harjutamine teeb meistriks igal juhul.

Nädalavahetus oli samuti tore ning sisutihe. Lisaks traditsioonilisele jalutamisele ja mänguväljakul käimisele käisime perega kuningalossi külastamas. Kuningas ise oli kahjuks vist jalutuskäigul, mistõttu me teda ei näinud, aga maja oli sellegipoolest ikka uhke küll!

Peale seda läksime külla Kristoferile, tädi Reesile ja onu Sufflile. See oli küll vahva pärastlõuna. Kristoferil oli lisaks aiale, kus sai ringi tuterdada ka liivakast, kiik, jalgratas, käru ja palju muud huvitavat. Ootan juba, millal ka omale aia saan koos kõigi sealsete hüvedega. Eelinfona võin öelda, et see aeg ei ole enam mägede taga - juba järgmisel nädalavahetusel on meil plaan oma uude kodusse kolida!

Sünnipäev!

Sel nädalal pidasime ka minu viimast ehk siis 11ndat kuusünnipäeva. Kõik läks seekord traditsioonide kohaselt, väikse koogi, küünalde ning emme ja issiga. Erandiks oli vaid see, et kuna kook oli väike ning küünlaid juba üksjagu, siis otsustasime uudse lahenduse kasuks, kus küünlad panime koogi asmel hoopis meie elamises asuvale mungumobiilile.

Kopa-kopa

Viimasel ajal on mu üheks lemmiktegevuseks saanud kopa kopa, mis tähendab siis ratsutamist, kellegi või millegi seljas. Õnneks pakub mulle mu uus elukeskkond kopatamiseks piisavalt võimalusi:

Kõigepealt on meie praeguse ajutise elamise fuajees üks väga vana ning väärikas kopa-kopa, kelle peal kopatamine on heaks traditsiooniks saanud nii õue minnes kui tuppa tulles.

Eriti meeldib mulle aga kopatada kaubanduskeskustes ning metroopeatustes olevate elektriliste atraktsioonidega. Kohtumine minu väikese Puhhi-Mõmmi elusuuruses teisikuga koos kolme järjestikuse kopasessiooniga jättis sedavõrd kustumatu mälestuse, et lahkusin sealt üksnes hääleka protestikisa saatel ning veel metroorongiski pikki igatsevaid pilke tagasi saates...

Ka kohalikud mänguväljakud pakuvad kopatamiseks piisavalt võimalusi.

Kodustes tingimustes sobivad kopatamiseks aga ka pissipott, mungumobiil (püsielaniku st jaapanlase neegri peaga puidust küünlaalus, millega saab ka terrassil ringi ajada) ning loomulikult issi ja emme selg ning jalad.

Ja lõpetuseks veel üks väike nõuanne, kuidas te mind Brüsselisse jõudes ära võite tunda. Nimelt paneb emme mulle õue minnes vähegi jahedama ilma korral sooja mütsi pähe - seda erinevalt pea kõikidest teistes kohalikest lastest, kes juba paarikuusena vihmas ning tuules vapralt ilma mütsita emme või issi kõhul või vankris ringi lappavad. Minu vanemad ei ole sellest viimasest Brüsseli moest just erilises vaimustuses, mistõttu kannan mänguväljakul käies ikka oma roosat mütsikest, millega juba kaugelt kõigile silma paistan!

Issi sünnipäev

Sellel nädalal olen põhiliselt tegelenud sisseelamisega Brüsseli eluolusse. Esimeste muljete põhjal võin öelda, et Brüssel on elamiseks täitsa mõnus paik - näiteks on siin päris palju mänguväljakuid, kus saab nii liumäest alla lasta kui ka kiihobu seljas end jõnksutada.

Meie praegune koduke on veel üsna tilluke, ent olen ka seal oma mugavaks äraolemiseks sobivad kohad leidnud. Nõnda näiteks meeldib mulle väga arvutilaua tool, kus on mõnus end vahest lihtsalt sirakile visata.
Teisipäeval oli mul üks tähtis päev: issi sünnipäev. Kui tavaliselt tehakse sünnipäevaks kenasti pakendatud kingitusi, siis minu kingitus oli eriline - nimelt otsustasin issi sünnipäeva puhul kõndima hakata! Püsti seisnud ja üks-kaks sammu olen teinud varemgi, ent sedakorda võtsin juba usinamalt ringitatsamise käsile. Igatahes issil oli minu kingi üle väga hea meel!

Issi sünnipäeva tähistamiseks läksime kogu perega lähedalasuvasse brasseriisse pidulikult õhtust sööma. Kuna kõik täiskasvanute söögid pakuvad mullegi huvi, siis kandideerisin ka mõnele lihatükile ning need olid tõesti maitsvad.

Kindlasti olete kuulnud sellest, et Euroopas ja eriti Brüsselis toime tulemiseks on vajalik hea suhtlemisoskus ja tugev lobitöö tegemise võimekus. Mis minusse puutub, siis sellest võimekusest mul küll puudus ei tule, pigem vastupidi - iga päev pakub mulle uusi võimalusi mõne suhtluspartneri leidmiseks. Eriliseks lemmikuteks (ja see tõmme on vastastikune) on mul kujunenud neegrinaised koos pisikeste lastega metroos, kõik müüjad ja teenindajad ning Belgia pensionärid. Allpool näitangi pilti sellest, kuidas esitasin naaberlaua pensionäridele taidlusetteaste "Tango kahele toolile", mis võeti vastu tormiliste ovatsioonidega (nagu pildiltki näha)!

Järgmisel päeval jätkasin oma kõndimisoskuste lihvimist, sedakorda terrassil. Kui tavaliselt öeldakse, et inimene kõnnib kolmel jalal alles kõrges vanaduses, siis minul jäi see mobiilsusetapp just kahel ja neljal jalal käimise vahele.

Minu esimesed jalutuskäigud Brüsselis ja Brügges

Niipea kui olin Brüsselisse jõudnud, hakkasin ma kohe omale külalisi külla kutsuma. Nimelt saabusid juba päev pärast meie kohalejõudmist meile külla minu ristiema tädi Kadi koos oma reisikaaslaste Maidu, Franki ja Andrusega. Meeste reisisihiks oli Holland, kus külastasid motokrossi MMi etappi Eindhoveni lähedal. Seevastu meie pere koos tädi Kadiga kasutas esimest nädalavahetust Brüsseliga tutvumiseks ning väljasõiduks Brügge linna.

Laupäeval jalutasime issi juhatamisel mööda Brüsseli kesklinna - käisime raekoja platsil, vaatasime pissivat poissi ja tüdrukut ning maitsesime isegi Belgia rahvustoite - merekarpe ja friikartuleid.

Minu lemmikliikumisviis on endiselt issi kukil kulgemine ning kuna Brüssel on maailmalinn, siis kandsin vahelduseks ka edevaid päikseprille.

Emme ja tädi Kadi olid lausa võlutud kohalikust magustoidust - Liege vahvlitest - mis on eriti maitsvad vahukoore, maasikate ning šokolaadiga mmmm!

Pühapäeva sisustasime väljasõiduga Brüsselist ca 100 km kaugusel asuvasse Brügge linna. Tegemist oli umbes Tartu-suuruse linnaga, kus sarnaselt Tallinnale oli säilinud keskaegne vanalinn, mida ilmestasid pisikesed kohvikud ja kõiksugu vahvad nurgatagused. Kuna Brügge oli keskajal tähtis kaubasadam, siis on sellest ajast linnas säilinud arvukaid kanaleid, mistõttu Brügget vahetevahel ka Põhjamere Veneetsiaks hüütakse. Tänapäeval asub mererand ja -sadam linnast ca 20 km kaugusel, sealsamas asuvad ka mitmed väikesed kuurortlinnad, mida me seekord küll vaatame ei jõudnud. Tegelikult on Brügge ka tänapäeval kaubasadam - tema sadamalinnaosa Zeebrugge on Euroopa kõige suurem uute autode transpordi sadam. Seega kui sõidate mõne Jaapanis, Koreas või USAs toodetud masinaga, siis on see suure tõenäosusega just nimelt Brugge kaudu teieni jõudnud!

Allpool siis ka paar pilti - esmalt vanast gildihoonest, seejärel ka Brugge kuulsatest kanalitest.

Pühapäeva õhtul jõudsid Hollandi reisusellid taas Brüsselisse tagasi, mistõttu korraldasime korteri terrassil ühe mõnusa küünlavalgusõhtu.
Ning lõpetuseks ka väike perepilt tädi Kadi kingitud särkidega!

Bonjour, ici Bruxelles!!

Tere mu kallid sõbrad!

Nagu te pealkirjastki näete, olen ma alates augusti lõpust koos emme ja issiga europealinna asukas. Esimene nädal võõral maal oli ülimalt toimekas, mistõttu tekkis ka minu blogimisse pikem paus sisse, mida ma nüüd usinalt parandama hakkan.

Iga reisi lahutamatuks osaks on reisiettevalmistused ning kolimispaanikast ei pääsenud meie peregi.

Kuna meie Tartu korterisse tulid üürnikud, siis pidime kõik kapid puhtaks kraamima ning mind rakendati sealjuures eriti raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse pugemisel (või õigemini võtsin ma selle ise ilma rakendamata ette).

Ning jõudiski kätte neljapäev, 27. august - meie ärasõidupäev. Terve hommik oli veel sagimist täis, ent lõuna ajal suundusime Tartu lennujaama, kus algas minu õhureis kaugele maale. Mind tulid saatma ka vanaema ja vanaisa ning onu Aivar, seega oli mul tegevust kui palju.
Lennuväljal ootas meid Estonian Airi lennuk, mis toimetas meid esmalt üle hilissuvise Eestimaa Rootsi pealinna Stockholmi. Seal oli mul ümberistumiseks poolteist tundi aega, mille veetsin mõnuga äriklassi salongis tšillides.

Ka meie teine lennuhüpe kulges otsekui linnutiivul ning pisut väsinuna, kuid õnnelikult olimegi õhtuks Brüsselis.

Esimese õhtu veetsime hotellis, kus sai suures voodis hullata ja reisiväsimust välja puhata.

Ent juba järgmisel päeval asusime elama oma ajutisse korterisse Foresti linnaosas. Tegelikult ei ole ka see veel meie päriskodu, kuna sobiva elamispinna otsingud veel käivad, ent hiljemalt septembri lõpuks peaksime me olema end siin enam-vähem statsionaarselt sisse seadnud.