Tervitused Jurmalast!

Jälle omajagu aega mööda läinud ja vahepealsed uudised tulevad siis, kui koju jõuame. Just, oleme jälle reisul. Issi põrutas tööasjus Strasbourgi ja kuna keegi minu ja emmega soojale maale kaasa tulla ei saanud, siis sõitsimegi hoopiski külmale maale, spaamõnusid nautima.

Kuna eelmisel aastal oli väga meeldiv kogemus olemas ja täiesti juhuslikult olid samasse kohta minemas ka minu tädid Maarika ja Jaanika ning onu Kaarel ja tema vanemad siis otsustasimegi emmega minna Jurmala Spasse.

Mida me siis selle kolme päevaga toredat teinud oleme?

Esimesel õhtul käisime sushit söömas vanas tuttavas restoranis
Eelmisel aastal, samas kohas (olin siis vaevu kahekuune )

Mängunurgas omale uusi sõpru leidnud ja nendega mänginud.

Ja otse loomulikult sulistanud basseinis, mullivannis ja basseinibaaris koos tädidega limpsinud värsketest puuviljadest valmistatud mahla.



Teisipäeval oli meil aga hoopiski tähtis päev- onu Kaarlil (minu ristiisal) oli sünnipäev. Selle auks laulsime talle hommikul sünnipäevalaulu ja sõime õhtust Armeenia restoranis, mida emme ja kõik teised väga kiidavad. Lihavalik, mida seal pakuti oli tõeliselt hea.

Käinud emmega soolakambris, ja maitsnud hapnikukokteili.

Ajanud taga kohalikke kiisusid, mille vähesuse üle siin küll kurta ei saa.

Teinud mõnusaid, pikki jalutuskäike.

Kuna tädidel puhkus tänasega lõppes, siis ootame homme meiega koos puhkama linnavanaema. Seega on oodata praegusele postitusele järge....

P.S. Olgugi et issi on kaugel Prantsusmaal, pole ta minu vaateväljast kadunud. Viimati nägin teda otseülekandes Euroopa Parlamendist: http://www.europarl.europa.eu/wps-europarl-internet/frd/vod/player;jsessionid=D79463198C89FEDD0ACB2B5200D0D8BF?session=last&currentSei=SEI1&language=et, kus nägin, et issi istus, nina paberikuhjas, istungisaalis kohe ees Kreeka lipu all (nt kl 12:12:28), lisades pisut oranži värvu muidu nii hallile ülikonnamerele :P Jõudu talle sinna!

Sessioon Strasbourgis

Lubasin juba nädala eest pajatada oma Strasbourgi sõidust, ent jõudsin alles nüüd nõndakaugele. Põhjuseks oli minu ristivanemate - tädi Maarika ja onu Kaarli, pluss sõber Allani - külaskäik eelmisel nädalal, mistõttu toimetasin terve nädala usinalt koos nendega Brüsselis ringi.

Aga kõigest järgemööda. Kuna issil tuleb sel aastal käia kahel korral Prantsusmaal Strasbourgis Euroopa Parlamendi istungeid jälgimas, siis lunisin issit, et ta mind ja emmetki sedakorda kaasa võtaks. Lunimine läks edukalt ning esmaspäeva, 19. oktoobri varahommikul asusimegi teekonnale. Esmalt tegime põike Charleroi lennujaama, kus panime külasolnud tädi Karini lennukile ning seejärel võis sõit läbi hommikuse Belgia alata. Ühe hooga sõitsime läbi tervelt 4 riiki - lisaks Belgiale Luksemburgi, Saksamaa ja Prantsusmaa, kuni jõudsimegi lõunaks oma hotelli Saksamaal Offenburgis, vaid mõne kilomeetri kaugusel Strasbourgist. Saatsime issi kenasti tööle edasi ning ise jäime Offenburgi linna avastama. Õhtul, kui issi tagasi jõudis, tegime juba kõik üheskoos linnas väikese ringkäigu ning istusime mõnusas Saksa õlletoas, kus ma näiteks oma lemmiku - puidust kopakopahobu - avastasin!

Ka terve teisipäeva veetsime me Offenburgis, seevastu kolmapäeva pärastlõunal tegime terve perega väljasõidu ca 60 km eemal Schwarzwaldi mägede jalamil asuvasse Freiburgi linna, kus parajasti toimus sügislaat koos sinna juurde kuuluva laadatingeltangliga. Minu eriliseks lemmikuks kujunes - otse loomulikult - suur kopakopakarussell, kust suutsin lahkuda alles peale neljandat tuuri (esimese kolme lõppedes teatasin häälekalt oma soovist sõitu jätkata). Peene preilina oli mul loomulikult kaasas ka oma turvatöötaja emme või issi näol.

Peale laadamelu oli üpris kosutav Freiburgi kesklinnas ringi jalutada, raekoda imetleda ning linna peatänaval Brüsseli viimaseid sügismoode demonstreerida . All pildil näete mu uhket talvekasukat, mille nägemine paneb isegi Brüsseli paljukogenud seltskonnadaame käsi kokku lööma ning que belle fille õhkama.

Neljapäeva õhtuks sai issi töönädal läbi ning selle puhul tegime kõik koos väikese ringkäigu Strasbourgi kesklinnas. Õhtu oli jahe, ent selge ning kesklinn nägi välja nagu väike nukuasula oma pisikeste poekestega ning hiigelsuure katedraaliga, mille ees ma siin pildil poseeringi.

Sügisõhtud lähevad varakult pimedaks, ent Strasbourgis on ka pimedus väga ilus. Igatahes emme haaras kohe fotoaparaadi ja asus laternavalguses oma fotograafiandeid viimistlema!

Reede lõuna ajal pöörasime auto ninaotsa põhja ning asusime läbi vihmaseks tõmbunud Vogeesi mägede kodu suunas teele. Esimese hooga sõitsime siiski vaid Saksamaale Saarbrückenisse, kus oli meie esimene ööbimiskoht. Laupäeva hommikul jätkus reis Luksemburgi. Siin pildil poseeringi koos emmega Luksemburgi läbiva sügava kanjoni (Grundi) ääres.

Kuna Luksemburg on suurhertsogiriik, siis loomulikult väisasime ka hertsogi lossi, et viia hertsogile terviseid Belgia kunnilt. Tundub, et masu ning seagripp on juba laastamas ka Luksemburgi - nimelt seisis lossi ees tavalise kahe vahimehe asemel ainult üks (ehk siis tervelt 50 % Luksemburgi armee koosseisust :).

Minu esimene suur sünnipäev

Juba ongi terve aasta möödunud sellest ilusast sügispäevast, kui ma Tartus Toomemäel esimest korda ilmavalgust nägin. Tegemist oli piisavalt piduliku sündmusega, et issi-emme kaasa võtta ning mõneks päevaks Eestisse sugulastele ja sõpradele külla sõita.

Minu esimene sünnipäev - 9. oktoobril - sattus reedesele päevale ning oma esimesele eluaastale omaselt veetsin ma suurema osa päevast reisides: veel hommikul olin Brüsselis, päeval aga alustasin käru, bussi, metroo, rongi, lennuki ning auto abil teekonda kauge Taaralinna poole. Alljärgneval pildil on paparatsid tabanud mind õhtuses Riia lennujaamas, kus ma onu Aivarit autoga oodates issi ja emmega koos šampuseklaasi tõstsin.
Suur sünnipäevapidu oli rihitud laupäevale ning toimus see Tartu lähedal Ülenurmel toredas mängukohas nimega Võlumaailm. Tegemist oli siis eraldi majaga, kus lastele oli palju mänguvõimalusi ning ka täiskasvanud said salatit maitsta ning omavahel juttu puhuda. Mul oli äraütlemata hea meel, et mu häid sõpru ja sugulasi oli nõnda arvukalt kohale tulnud!

Kõige pisematest alustades oli minu külaliseks minu vanatädi pojatütar Liisbet, kelle tegevusala piirnes esiotsa mängumatiga.
Kohale oli tulnud ka minust kuujagu vanem Annaliisa - nagu te näete, on meie riietuses hämmastavaid sarnasusi ;)

Siin pildil majandan pallimeri - mängumajas koos sõbranna Liisega.

Tädi Maarika ja onu Kaarliga oli kaasa tulnud ka mu hea sõber Allan, kes siin pildil tegeleb parajasti minu transportimisega.

Siin pildil ajan salajuttu sõber Henriga.

Viimane suvi oli väga tublisti mõjunud sõber Rudolfi kasvule, nüüd ulatun ma talle vaevalt õlani...

Lõpetuseks pilt ka minust endast mänguhoos. Tervitused lisaks kõigile, kes pildile ei jäänud või tulla ei saanud: Ida, Pia ja Emili vanematega.

Üheltki minu seniselt pisikeselt sünnipäevalt ei ole puudunud ka pisikene sünnipäevatort, ent kuna sedakorda oli tegemist suure sünnipäevaga, siis oli ka tort sellele vastavalt suur. Tordikujunduse osas olid emme ja issi üksmeelel - kindlasti peab sellel olema minu vahva lemmik Puhhimõmm!

Pidu kestis mitu tundi ning päeva lõpuks olin üsna võhmal, aga õnnelik. Aitähh veelkord kõigile, kes te tulite ja eriti suured tänud vanavanematele ja tädidele sünnipäeva korraldamisel nähtud vaeva eest!

Pühapäeval käisin külas onu Antsul ja üritasin seal taasuuendada tutvust kutsu Tommiga. Kahjuks ei olnud Tommi minu lähenemismeetoditest eriti sisse võetud ning eelistas pigem magamist simuleerida...

Kokku veetsin ma Eestis terve nädala (kahjuks pidi issi küll juba esmaspäeval tagasi sõitma) ning Brüsselisse naasesin alles reedel (16. oktoobril), võttes lisaks emmele kaasa ka tädi Karini, kes tuli meile külla nädalavahetust veetma. Minu seiklused siin aga jätkuvad - juba paar päeva pärast Brüsselisse tagasijõudmist asusin teele teise europealinna Strasbourgi, kus issil on tööasjad ajada, emmel ja minul aga plaan samal ajal selle Euroopa nurgakesega lähemalt tutvust teha. Järgmiseid sõnumeid minult on oodata juba koos Strasbourgi muljetega, seega jälgige reklaami!

uus rubriik: Eliise euroMEETER!

Tere taas siit Brüsseli lähistelt,

mäletatavasti toimusid mõne kuu eest europarlamendi valimised, millel ka mina täisväärtusliku Euroopa kodanikuna osalesin. Mäluvärskenduseks toon siinkohal viite oma valimisklipile, mis saadud tagasiside järgi osutus väga populaarseks ning just tänu sellele toetusele jõudsingi ma europealinna, kus ma nüüd igapäevaselt pesitsen ning euroelu lähemalt kaen.

Lisaks minule jõudsid selle suve lõpul siia ka kuus tähtsat tädi ja onu, kes on nüüd Eesti saadikud europarlamendis. Olen nende tegemisi siin jälginud ja pean tunnistama, et nende sisseelamine on üsna sarnane minu kasvamisele ja arenemisele. Kindlasti olete ka ise tänu esmaspäevaõhtusele otselülitusele läbi "Pehmete ja karvaste" saate saanud juba pisut aimu sellest, millega meie eurosaadikud siin Brüsselis tegelevad. Et aga täit ülevaadet saata, siis püüan omalt poolt seda pilti täiendada, lisades mõned värvilised toonid muidu nii halli eurosaadikute kuvandisse.

Kuna innovatsioon on hetkel Euroopa üheks kuumimaks moesõnaks, siis otsustasin ka ise innovatiivne olla ning seetõttu leiutasin süsteemi, kuidas hinnata meie eurosaadikute kasvamist Euroopa Parlamendi viljakas pinnases.

Võrdlusbaasiks valisin sellise selge ja objektiivse kriteeriumi, nagu seda on minu pikkus: sünnihetkel 50 cm ning praegusel ajal 76 cm. Minu kasvamine jätkub üsna stabiilse hooga ning umbes 4 või 5-aastasena (ehk siis ühe parlamendikoosseisuga) peaksin ma juba olema enam-vähem meetripikkune.

Tulles nüüd tagasi saadikute juurde, arvan ma, et nende kasvamist europarlamendi saadikuna võiks samuti mõõta meetriga, täpsemalt uue mõõtühiku - Eliise euroMEETER - abil. Eesmärgiks on kõigi meie tublide saadikutädide ja -onude viie aastaga meetripikkuseks kasvatamine ning kui see õnnestub, siis võin ka mina oma missiooni siin Brüsselis õnnestunuks lugeda.

Mille pikkust me mõõdame? Meie euroonud ja -tädid on tegelikult päris söakad ja võtavad suures saalis vahel olulistel teemadel ka sõna, kusjuures kõik sõnavõtud on kenasti nii otseülekandena kui ka arhiivis jälgitavad. Sestap leidsingi, et kõige parem on hinnata meie eurosaadikuid nende peetavate kõnede põhjal.

Kõige olulisem on aga see, kuidas siis kasvamist ikkagi täpselt sentimeetripealt mõõta? Koostöös issiga arutasime ühel õhtul, mis on eurosaadiku olulised omadused ning jõudsime järeldusele, et neid omadusi on laias laastus 6: Mõttekus, Esilepaistvus, Eestlus, Tarmukus, Eduidu ja Rahvalikkus (ehk siis esitähtedest MEETER). Loomulikult on kõigil nendel omadustel Brüsseli kasvupinnases erinev mõju, mistõttu kasutasima iga omaduse puhul koefitsienti, et suurendada või vähendada selle omaduse mõju lõpphindele. Omaduste sisu ja koefitsient on järgmised:

Mõttekus - kas seda sõnavõttu oli tõesti vaja? kas maailm on elamiseks parem paik pärast selle sõnavõtu kuulamist (koefitsient1,0);
Esilepaistvus - kas esineja jäi mulle meelde? kas ma ka homme mäletan, millest esineja eile rääkis? (koefitsient 1,0)
Eestlus - kuna tegemist on Eesti saadikuga, siis kas ta ikka ajab Eesti asja? kas ta räägib Tallinnast, Setumaast, oma vanaisast, koolikaaslastest, Tartu vaimust ja pahadest linnajuhtidest, kelle pahadus olevat lausa Euroopa tasandil mõõtuandev? (koefitsient 2,5)
Tarmukus - kas sõnavõtt oli elegantne? kas ma plaksutasin kaasa? (koefitsient 2,0)
Eduidu - võibolla mul ei läinud täna hästi, aga kas on lootust, et järgmine kord olen paari sentimeetri võrra pikem ja rohkem tõelise eurosaadiku mõõtu? (koefitsient 1,0)
Rahvalikkus - kas ma tundsin, et see jutt, mida räägiti, oleks võinud olla ka minu jutt? kas ma võiks sama asja rääkida ka oma vanaemale ja ta saaks sellest aru? (koefitsient 2,5)

Lõpptulemuse saamiseks annan iga omaduse osas oma hinde 10pallisüsteemis, seejärel korrutan hinde vastava omaduse koefitsiendiga ja liidan kokku, saadeks tulemuseks saadikuonu või -tädi kasvu Eliise euroMEETER ühikus.

Pikk jutt kehv jutt, seetõttu asun nüüd esimese näite juurde, analüüsides meie tubli Ivari esimesi sõnavõtte suurel eurofoorumil. Esmalt sõnavõtt Iiri referendumi teemal:

http://vod.europarl.europa.eu/nasvod02/vod0310/2009/wm/VODUnit_20091007_18353200_18364300.wmv
EliiseMEETER hindab:

Pluss: mulle meeldib väga, kui sõbrad külas käivad ja kui sõpru saab külla kutsuda, mistõttu meeldis mulle ka Ivari jutt sellest, kuidas ta oma Iiri sõpradel külas käis. Külas ei peaks käima ainult sõprade külmkappi tühjaks nosimas ja veinikeldrit laastamas - sõpru tulebki just raskel ajal toetada, mida tubli Ivari ka tegi. Pärast sõpradel külaskäimist on maailm kindlasti parem paik ning positiivne emotsioon Ivari sõnavõtust laseb ka minul õhtul rõõmsamalt unele suikuda. Eesti keeles kõne pidamine on samuti tugev pluss.

Miinus: pisut võiks Ivari mõelda esinemisstiili peale, minu soovitus on kasutada võro rahvariideid - mustriga kampsun on hea touch, aga seda rahvalikkust võiks rohkem rõhutada. Sõpradel külas käimisest rääkimisel ei ole paberit ka vaja kasutada (vahest ehk vaid siis, kui Iiri sõbral on väga raskelt hääldatav nimi). Ja seda, mida arvab Navi külapoe trepil istuv naabrimees Lissaboni lepingust, oleks ka hea teada.

Kokkuvõttes siiski tubli start Ivari poolt. EliiseMEETER annab hinded järgmiselt: M 7, E 6, E 1, T 8, E 6, R 8. Ivari koondpikkus seega (7*1)+(6*1)+(1*2,5)+(8*2,5)+(6*1)+ (8*2,5)= 61,5 sentimeetrit, ehk siis enamvähem kahekuulise Eliise pikkus. Alguse kohta pole paha, alles paar kuud ju Brüsselis oldud kah!

Lõpuks pilt sellest, kuidas Iiri sõbrad Ivarile Brüsselisse vastukülaskäigule tulid.

Uues kodus!

Tervised ja bonjour kõigile mu suurtele ja väikestele sõpradele!

Peaaegu kuu aega on möödas juba sellest ajast, kui ma teile viimati oma tegemistest siin Brüsselis pajatasin. Vahepealne eetripaus oli ennekõike tingitud uutest muudatustest minu elukorralduses - nimelt vahetas meie pere oma senise ajutise elamise Brüsseli katusekorteris päris oma maja vastu!

Kolimine oli, nagu ikka, üsna raske ja vaevanõudev ettevõtmine ning kuna internet ei tahtnud kohe meie majja kohale jõuda, siis pidime ka seda oma kaks nädalat ootama.

Minu uus kodu asub Brüsselis Woluwe linnaosas. Lisaks maja taga asuvale suurele õunaaiale asub vahetus läheduses Woluwe park, kus on suur tiik arvukate veelindudega. Kui ilm on ilus, siis käime vahel koos emmega tiigi ääres hanede ja luikedega sõprust sobitamas.

Pärast luigetiiki jõuab minu jalutuskäiguring enamasti kohalikule mänguväljakule. Kahtlemata on tegemist ühe kõige suurema mänguväljakuga, mida ma seni näinud olen ning loomulikult on mul selle üle väga hea meel. Mainimata ei saa jätta ka seda, et lisaks minusuguste laste heaolule on mänguväljaku planeerimisel mõeldud ka kaasaolevate isside ja emmede heaolule - nimelt on mänguväljakul ka tore jäätisekohvik, kus pakutakse teed, kohvi, veini ja õlutki. Pole siis mingi ime, et issi nädalavahetusel koos minuga mänguväljakule tahab minna!

Minu maja üheks kõige mõnusamaks kaasandeks on maja taga asuv suur aed. Tänaseks on ilmad juba üsna vihmaseks muutunud, ent esimestel päevadel sain natuda ka sooje päikesepaistelisi päevi ja õhtuid aias ja terrassil, kaaslaseks lahutamatu sõber kutsmobiil.

Nüüdseks olen juba nõnda palju kasvanud, et ulatan lausa õunapuu madalamatelt okstelt õunu kaksama!

Suure majaga kaasnevad ka suured toimetamised ning juba mitmendat nädalat tegeleb meie pere oma uue elamise sisustamisega. Mina olen enda kanda võtnud tualettruumide sisustamise, mistõttu viimasel ehitustarvete poe külastuse ajal tegelesin ennekõike erinevate tualettharjade testimisega. Pole vist vaja lisadagi, et pooletunnisest testimisest jäi väheks, mistõttu reageerisin enda poest väljaküütimisele hääleka pahameelejorinaga.

Kui ma peaksin omale praegu ametit valima, siis ilmselt oleks praegusel hetkel kõige tõenäolisemaks ametiks laia profiiliga torulukksepp-ehitusmeister, kuna sanitaarseadmed ning mööbli kokkukruvimisel kasutusel olevad issi mõõdulint, kruvikeeraja ja haamer tõmbavad mind lausa vastupandamatu väega.

Brüsseli beebikool

Mitte et tegu oleks väga värske uudisega, aga nagu ka juba pealkirjast võib väja lugeda, hakkasin ka Brüsselis beebikoolis käima. Beebikool on eesti keeles ja seal käivad täitsa eesti lapsed. Kuigi mina enam teab mis beebi ei ole, olen siiski koolis peaaegu kõige noorem. Järgneval pildil teen ma lõdvestusharjutust.

Beebikool toimub meie linnaosas ühes spordikeskuses. Koolis laulame, mängime, võimleme ja mõnusa traditsioonina lähme alati pärast tundi kohvikusse, kus emmed saavad lobiseda ja lapsed mängida.

Olen sealt omale ka juba sõpru leidnud. Näiteks järgneva pildi peal olen koos Gustaviga, kes mul ka eelmisel nädalal külas käis. Ja meeldiva üllatusena tuli välja, et Gustavil on minuga samal päeval sünnipäev. Kui Eestist tagasi, paneme ehk ka Brüsselis peo püsti.

Tegemistest veel...

Millega me siis veel eelmisel nädalal tegelesime?

Kuna nädala algusel oli suviselt palav, siis olime palju õues ning mõnulesime terrassil.

Eriti meeldis mulle meie rippkiigel kiiga-kaagat teha.

Õues olles suhtlen täitsa vabalt, endiselt on soosikuteks tumedanahalisemad kodanikud, kuid tähelepanuta ei jää ka teised. Kuna kontaktivõtmisel on minu initsiatiiv märkimisväärne, siis ei saa suhtluse ja sotsiaalsuse puuduse üle kurta ja emme ja issi. Tõsi, verbaalne osa suhtlusest vajab mul veel arenemist, seetõttu ulatan ma sõnade asemel kodanikele peenele preilile kohaselt lihtsalt käe.

Oskustest aga niipalju, et neid tuleb iga päevaga aina juurde. Näiteks ükspäev pakkusin emmele, kes oli pooleks minutiks vannituppa läinud sellist vaatepilti: Ta ei suutnud mõista, kuidas ma olin nii kiirelt saanud toolile ronitud ja sealt omakorda lauale. Nüüd on emmel iga päev mõtlemisainet, kuidas saaks toolid lae alla tõsta.

Sel nädalal harjutasime emme ja issiga ka kõvasti potil käimist. Ja korra valmistasin emmele ka üllatuse, öeldes kaks korda järjest, kui kaka hakkas tulema äh, äh. Emme oli juba rõõmust, kringel, kuid nii libedasti ma sellel asjal ka minna ei lasknud. Nüüd loodan mõnda aega emme etteaimamisvõimele ja pigem kontanteerin fakti (kakat püksis) äh-äh iga.

Veel hakkasin sel nädalal ise lusikaga sööma. See tahtmine tuli mul peale, kui puder juba peaaegu otsas oli sel korral, kuid harjutamine teeb meistriks igal juhul.

Nädalavahetus oli samuti tore ning sisutihe. Lisaks traditsioonilisele jalutamisele ja mänguväljakul käimisele käisime perega kuningalossi külastamas. Kuningas ise oli kahjuks vist jalutuskäigul, mistõttu me teda ei näinud, aga maja oli sellegipoolest ikka uhke küll!

Peale seda läksime külla Kristoferile, tädi Reesile ja onu Sufflile. See oli küll vahva pärastlõuna. Kristoferil oli lisaks aiale, kus sai ringi tuterdada ka liivakast, kiik, jalgratas, käru ja palju muud huvitavat. Ootan juba, millal ka omale aia saan koos kõigi sealsete hüvedega. Eelinfona võin öelda, et see aeg ei ole enam mägede taga - juba järgmisel nädalavahetusel on meil plaan oma uude kodusse kolida!