Esimesed päevad lasteaias, peomöll ja külalised Tartust

Bonžuur, mu väikesed ja suured blogilugejad!

Olen koos issi ja emmega juba mõnda aega mõelnud kodu kütkeist vabanemisele ning mänguareaali laiendamisega kohaliku lasteaiani, kus saaksin nii teiste lastega mängida kui ka oma prantsuse keele oskust lihvida. Kahe nädala eest olimegi nõndakaugel, et ilusal esmaspäeva hommikul pakkisin ma oma koolikoti, lasin emme pähe punuda Lotte patsi ning siirdusingi issi kukil esimest korda lasteaeda.

Iga algus on raske ja esimestel kordadel lasteaeda jäädes oli mul ikka kibe nutuvõru suu ümber ning ühel hommikul pidime emme ja issiga lausa terve tunni maadlema, et mind lasteaeda meelitada. Samas kui aga emme mulle lasteaeda järgi tuleb, siis on mul alati hea tuju ja tahaksin jälle tulla. Viimasel kahel korral pääsesime lasteaias käimisel lausa ilma selle va nutuvõruta ning lasteaia mainimine toob mulle pigem ikka naeratuse näole. Ka emmel ja issil on selle üle hea meel ning algse pooleteise tunni asemel olen nüüd lasteaias peaaegu et 3,5 tundi, kella 8:30st kuni keskpäevani, mille sisse jääb nii mänguaeg, kui ka ühislõuna koos teiste lastega.

Oma osa edukal lasteaias käimisel on ilmselt ka toredatel mängukaaslastel - igatahes eelmisel reedel lasteaeda jõudes hüüdis üks tüdruk mulle juba kaugelt "Bonžuur Eliiza" (nii mu nime siin hääldatakse). Omalt poolt olen aga teinud suuri edusamme prantsuse keeles, loendades juba numbreid ühest kolmeni ning väljendades oma heameelt hüüatusega "supöörb" (ehk siis "suurepärane").

Kahe nädala eest sain ma kätte ka tubli annuse kultuuri, käies koos emme ja issiga ansambli Singer-Vinger kontserdil. Kahjuks oli muusika saalis nii vali, et ma ei julgenud seal pikalt olla, küll aga tegime issiga saali ukse taga fuajee tantsupörandal mõned korralikud tantsupoognad.

Ja Singer-Vingeri vanameistrid olid ikka oma tuntud headuses!

Möödunud nädalavahetusel tulid meile külla onu Ants ja tädi Erle Tartust, et Brüsseli rahvale üks vägev šokolaadikoolitus teha ja seda meie Brüsseli elu lähemalt kaeda. Kuna emme oli laupäeval prantsuse keele tunnis, siis tegime neljakesi väljasõidu Belgia lääneossa, kus me esmalt kaesime varakevadist Põhjamerd Zeebrugge sadama lähistel...

...seejärel aga tegime jalutuskäigu Brügge linnas, kus kevad oli täies hoos nin Begijnenhofi kloostri õu oli üheksainsaks nartsissipõlluks muutunud!

Pühapäev oli pühendatud koolitusele ja kuigi mina enamuse sellest veetsin mänguväljakul ja oma voodis tududes, võin siiski öelda, et tulemus oli vägagi isuäratav!

Täna varahommikul läksid me külalised taas Eesti lumevaalude vahele tagasi, meie aga ootame järgmist nädalat, kui meile peaks saabuma teine onu ja tädi - täpsemalt onu Allan ja tädi Liis - koos minu suurte sõprade Emili ja Joonataniga. Elu läheb paremaks, elu läheb huvitavamaks, härrased!! ;) Auaaar!

Aedniku aastaring: kevad

Kui Eestis on märtsikuu veel sügava lume ning lippava suusa aeg, siis Brüsselis on märtsi keskpaik seevastu viimane aeg aias vajalike kevadtöödega alustamiseks. Juba kaks viimast nädalavahetust olen koos emme ja issi ning teiste vabatahtlike abilistega aias rassinud, et kõik kevadtööd õigeaegselt tehtud saaks. Allpool järgnebki lühikene reportaaž mõningatest tegevustest, millega ma ametis olen olnud.

Kevadtöid aias alustasime me puudelõikusega - meie aia viis väärikat õunapuud olid viimaste asstatega hoogsalt oksi kasvatanud, mistõttu oli tagumine aeg tõsisem oksalõikus käsile võtta. Tänu onu Käsperi abile ja kogemusteel saime üle-eelmisel nädalavahetusel üleliigsed oksad maha lõigatud, millele eelmisel nädalavahetusel järgnes okste ajamine läbi oksalõikuri (kokku 8 suurt kotitäit oksahaket ja paras sületäis kaminapuid) ning lõikekohtade mätsimine haavapeitsiga. Nüüd on tulemus silmaga näha ning võib öelda, et jäin rahule!

Lisaks puudelõikusele vajas roosidele laotamist ka meie komposteerimiseksperimendi tulemus. Talve jooksul olid mutukad, putukad ja ussikesed kompostikasti kogutud puulehtede, banaanikoorte ja muu maitsva kallal maiustades tublit tööd teinud ning nüüd võis selle rammusa saaduse roosidele kasvutoeks raputada. Loomulikult lõin ka mina sealjuures oma kühvli ja ämbrikesega aktsioonis kaasa, esmalt komposti ämbrisse kühveldades...

... siis seda transportides...

... ning lõpuks lillepeenrale valades.

Kui kompost veetud, sain alustada selle laialilaotamist oma Puhhimõmmu rehaga, mille emme mulle selleks otstarbeks spetsiaalselt oli ostnud.Et töö kiiremini sujuks, võtsin ka issi koos tema suurema ämbriga kaasa.

Kogu seda suurt kompostivedu oli jälgima tulnud ka meie aia taga metsas/võsas elav oravapere!

Meie aed on nüüd peaaegu et valmis esmaspäeva hommikul saabuvat kevadet vstu võtma. Töö pole aga veel lõppenud - ka meie muru vajab veel pisut värskendavat hooldust, see aga seisab meil juba järgmise nädalavahetuse plaanides.

Minu selle nädala suursündmuseks on aga lasteaia külastamised - sel nädalal käin lausa kolmel päeval lasteaiaga tutvust sobitamas. Oma kogemustest kirjutan ma juba järgmisel korral, seniks soovin teile aga siit +17c sumeda soojakraadiga Brüsselist toredat kevadet!!

Austriast tagasi, edasi kevadesse

Tere taas kõik väikesed ja suured!

Oma eelmise postituse lisasin ma oma blogisse paar päeva enne meie pere Austria-reisi lõppu ning seetõttu jäid sellesse lisamata reisi viimastel päevadel tehtud fotod. Nüüd siis parandan selle vea ja räägin teile oma lumereisi viimaste päevade tegemistest.

Pärast paaripäevast lumesadu meie suusanädala keskel õnnistas ilmataat meid reisi viimasel mäepäeval imetoreda päikeselise ilmaga, mis andis meile veel võimaluse heita pilt nendele toredatele mägedele!

Reede, 25. veebruari hommikuks oligi aeg sealmaal, et aeg oli alustada tagasiteed. Esmalt sõitsime me läbi Austria ja Sveitsi Bodensee järve äärde, kus tegime jalutuskäigu järvel asuval saarel toretsevas Lindau linnas. Kahjuks oli ilma taas pilves ja udusevõitu, mistõttu pikalt me sinna ei jäänud ning jätkasime oma teekonda Saksamaal, jõudes õhtuks Rothenburgi linnakesse, kuhu me jäime ka ööbima.

Mina olin pikast sõidust pisut väsinud ja jäin hotelli ööbima, seevastu issi koos vanaisa ja vanaemaga läksid veel ujuma, täpsemalt kohalikku veekeskusesse, mille tõmbenumbriks oli kuni 29% soolasisaldusega vesi!

Laupäeva hommik tervitas meid taas päiksepaistega ning pärast hommikusööki läksime Rothenburgi linnaga tutvuma. Meie luureandmete kohaselt pidi olema tegemist ühe Saksamaa ilusaima vanalinnaga ning see kirjeldus vastas täpselt tõele - kes lapsepõlves on raamatuid koos pildiga Saksamaa vanadest väikelinnadest lugenud, need võivad ette kujutada, milline pilt meile avanes - palju väikseid sõrestikmaju, keskaegne linnamüür, munakivisillutis...

Igal täistunnil võis raekoja kohal näha kujudega kellamängu ning alljärgneval pildil ootangi ma kellamängu algust, lastes kvadpäikesel mulle ja mu puidust sõbrale Brunole ninale paista!

Pärast jalutustuuri kesklinnas võtsime sihikule kohaliku mänguasjamuuseumi ja ka selles ei pidanud me pettuma: tundsin nagu oleksime me sattunud vanade nukkude võlumaale, niivõrd ehedad olid seal vaatamiseks välja pakdud nukud ja nukukodud...

Siin veel üks pilt Rothenburgi raekoja platsist koos pisikese laupäevahommikuse turuga.

Lisaks vanaaegsele vanalinnale on Rothenburgi maailmakuulsaks teinud ka sealkandis toodetavad kaisukarud ja jõuluehted. Ühe suure kaisumõmmuga koos õnnestus mul lausa ühele pildile pääseda.

Mänguasjapoes paelusid mind eriti vedru otsas hüppavad puunukud, üks neist, võta või jäta, kohe väga-väga Lotte-raamatu Bruno sarnane. Et tal poes igav ei hakkaks, siis ostsime ta endale reisukaaslaseks kaasa.

Kui Rothenburg vaadatud, võisime jätkata oma teekonda üle Frankeni maakonna põldude ja mägede. Ühes väikelinnas paelus medie tähelepanu keskaegne laat koos põllumajandusnäitusega, tegime siis sealgi peatuse, et sealseid vissi-muusid lähemalt vaadata.

Veel peatus Heilbronnis, sõit Frankfurti, öö Frankfurdis, hommikul vanaema ja vanaisa lennukile saatmine ning lõpusirge Brüsseli suunas võiski alata. Autosõit võib tunduda küll lihtsa ja vaevatu ajaviitena, ent nagu järgmiselt pilditki võite näha, murravad sajad kilomeetrid ka kõige vaprama reisiselli...


Nii mööduski siis meie reis! Vahepealse aja jooksul on Brüsselisse tasahilju kevad hiilinud ning oma järgmises postituses pajatangi teile pisut lähemalt oma kevadistest toimetustest. A bientot!!

Servus und Grüss Gott!

Jawohl, meine liebe Freunde - Servus und Grüss Gott aus Österreich! Ehk siis maakeeli väljendatuna olen ma nüüdseks jõudnud Alpi mägede Brandnertali orus asuvasse Brandi külakesse suusapuhkust veetma.

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma alustama juba nädalatagusest ajast, mil meie pere asus Brüsselist lõuna poole teele, võttes esmalt sihiks meile juba tuttava Strasbourgi linna. Sel ajal kui issi tööl käis, veetsin mina lõbusalt aega, jõudes muuhulgas linnas ringi jalutada ning laste mängumaailmas käia. Juba kolmandal reisipäeval sai aga meie reisiseltskond täiendust – nimelt liitusid meiega maavanaema ja –vanaisa, kes Eestist läbi Riia ja Frankfurdi meie juurde reisisid.

Reisi neljanda päeva, reede, hommikuks oli issi tööasjad korda aetud ning päris puhkusereis võis alata. Kuna vanavanemad ei olnud Strasbourgi linnas enne käinud, siis tegime esmalt jalutuskäigu hommikuses Strasbourgis koos laevasõiduga Illi jõel. Laevasõidu ajal oli võimalik kõrvaklappidest linna tutvustavat teksti kuulata ja seda võimalust ma loomulikult kasutamata ei jätnud.

Ekskursioon tehtud, oli aeg keerata autonina Saksamaa poole ning lõuna suunas teele asuda. Peale kahetunnist sõitu jõudsime Sveitsis asuvasse Schaffhauseni linnakesse, mis on eeskätt tuntud linna keskel asuva suure Rheinfalli kose poolest. Kose keskel asuvale kaljusaarekesele on võimalik isegi laevaga sõita, kuna aga veebruar on turismi madalhooaeg, siis kahjuks laev sinna ei sõitnud ning meie piirdusime üksnes jalutuskäiguga mööda jõe kallast ning kosemühina kuulamisega.

Reedene reisipäev oligi sellega juba õhtusse kaldumas ning taas autosõit (statistikahuvilistele: kokku läbisime selle päeva jooksul tervelt viis riiki, Euroopa ühest suurimast Prantsusmaast Euroopa ühe pisema Liechtensteinini) ja paari järjekordse sõidutunni järel jõudsimegi oma majutuspaika Austrias Vorarlbergi liidumaal asuvas Brandi külakeses. Majutuskoht jättis meile väga hea mulje, suurte avarate tubade ning hommikuse miljonivaatega ümbritsevatele mägedele.

Laupäeva hommik tervitaski meid päiksepaistega ning kohe alustuseks võimsa mäeelamuse saamiseks sõitsime juba sama päeva pärastlõunal lähedalasuvasse suusakeskusesse ca 1100 meetri kõrgusel, kus issi ja emme paar esimest suusatiiru said teha ning mina vanavanemate seltsis õhtupäikest ja õunamahla sain nautida.

Eelmise pildi taustast näete, et lumeolud väljaspool radu ei olnud just kiita ning isegi sedavõrd kõrgel vaatas vastu täiesti must maa. Järgnevad päevad tõid aga tublisti lumelisa, lund kallas tervelt kaks päeva ühtejutti ning korraga oli nii org kui mägi riietatud uhiuude valgesse lumekuube. Emme ja issi kasutasid neid päevi põhiliselt suusatamiseks, mina aga kasutasin seda vanavanematega mängimiseks ning kohalikus külakeses ringijalutamiseks. Tegevust jätkus ka õhtuteks, ühel õhtul olime veekeskuses, homme õhtul asga on meil plaan minna nukuteatrit vaatama.

Täna, kolmapäeval, oli aga päike taas tagasi ning pärastlõunal sõitsime kõik koos mäesuusakeskusesse, kus ma kelgul koos issiga mõned liud mäest alla sain lasta ning mäepäikesel omale punased põsed lasin maalida! Vähe sellest, lisaks õnnestus mul lausa issi süles mäest alla suusatada!!

Tagasi Saksamaa suunas hakkame me liikuma ülehomme hommikul, seega on meil veel pisut aega siinkandis ringi vaadata. Ka Saksamaal on meil pisike ekskursiooniprogramm ette nähtud, ent kuidas kõik kulges ning mida huvitavat ma seal nägin, sellest saan teile kirjutada juba pühapäeval. Seniks toredat nädalat teile – hoolajeerihii und tschüss!!

Vanade võlgade vol 2

Jätkan siinkohal meenutustega nüüdseks juba pea kahe kuu tagusest ajast, mil Brüssel oli mattunud lumesse (jah, 10 cm lumekatet võib siinmail tõesti lumesse mattumiseks nimetada) ning meie pere oli stardipakkudel, et jõuluvaheajaks Eestisse tormata. Enne seda otsustasime aga teha tiiru peale Brüsseli jõuluaja vaatamisväärsustele ning otse loomulikult oli põhilisemaks atraktsiooniks Brüsseli enda jõuluturg, mille üle brüssellased ise igatahes väga uhked on. Sattusime siis meiegi ühel kolmapäevasel õhtul sinna turule ja tõepoolest - olgugi et see oma suurusega maailmarekordeid ei rünnanud, oli sellegipoolest tegemist mõnusa ajaveetmiskohaga, kus sai jõuluküpsetisi proovida, vaaterattaga sõitu teha ning jõuluglögi maitsta.

Jõuluaja haripunktiks Brüsselis on kindlasti Brüsseli eesti laste jõulupidu, mis sedakorda toimus Brüsseli lähistel Overijses külakese rahvamajas. Iga aastaga on osalevate eestlaste arv kasvanud ning nüüdseks on juba raske kõiki lapsi ühele pildilegi saada. Ühe katsetuse issi siiski tegi - proovige, kas leiate minu ja emme sellelt pildilt üles!

Lisaks Brüsseli eestlaste üldisele jõulupeole toimus ka issi korporatsioon Rotalia jõulupuuüritus, mus minagi käisin ning suure-suure kingituse sain!

Loomulikult ei jagata jõuluajal kingitusi mitte niisama siniste silmade eest, selle nimel tuleb enne vähemalt kuu aega jõulusalme õppides vaeva näha. Aga - mida raskem õppustel, seda kergem lahingus! Minul igatahes tasus see suur õppimise avev kenasti ära ja kui jõuluvana tulles esimesest kohmetusest oli üle saadud, siis tulid ka salmiread päris kiiresti välja!

Jõuluaja sisse mahtus ka meie tantsurühma esinemine Euroopa Koolis.

Ja oligi aeg lennukile hüpata ning Eestimaapoole reisida. Eesti võttis meid vastu tõeliste lumemägedega, kusjuures jõulu esimesel pühal olime lausa peaaegu et terve ööpäeva lumevangis. Mina end sellest loomulikult häirida ei lasknud ning olin hoopis maavanaemale kapsapirukate tegemisel tubliks toeks.

Kuna maavanaema ja -vanaisa elavad talvepealinna Otepää vahetus läheduses, siis ei olnud meie jaoks keeruline sõita Pühajärve spaasse, kus ma sain vees sulistada (eriti muidugi minu lemmikkohas - mullivannis). Veelgi enam, issi-emme üllatuseks võtsin hoopis kätte ja hakkasin ise ujuma, tõsi, seda kätiste abil, ent siiski täiesti ilma issi-emme abita. Alguses oli mul küll pisut kõhe, aga siis harjusin selle uue olekuga ära ning tüürisin mõnuga nagu Peipsi lodi mööda lastebasseini ringi.

Jõuluvanal tuli minuga sellel jõuluajal ikka päris mitmel korral tegemist teha ning tulemata ei jäänud ta ka kõige olulisemal õhtul - jõuluõhtul. Kuna olin teda detsembrikuu jooksul juba päris mitmel päeval näinud, siis seekord ei üllatanud tema tulek mind isegi eriliselt - nähes jõuluvana uksest sisenemas, hüüdsin rõõmsalt: "Jõulyuvana, tule edasi" ning seadsin end juba kuuse juurde valmis. Alljärgnevalt paar pilti, kus ma koos emme-issiga jõuluvanale poseerin.

Väikese omapoolse üllatusena lasin ma teoks teha emme ammuse salasoovi ning - nimelt oli emme alati tahtnud mulle patsi teha, kuid mina sellesse ideesse eriti soosivalt just ei suhtunud. Tänu positiivsetele eeskujudele (kelleks oli, nagu arvatagi võite, koeraplika Lotte) lasin ma aga jõuluõhtul endale vanaemal viimaks väikese patsi teha ning mis salata, meeldis see isegi mulle endale.
Esimese jõulupäha õhtul sõitsime edasi Tartusse, kus me jätkasime jõulupühi linnavanaema ja -vanaisa juures. Ühtlasi toimus taaskohtumine Emili ja Joonataniga ning alljärgneval pildil näete stseeni lavastusest "Võta eelmise jõulu perepilt ja tuvasta, kes on kes".

Jõuluaja sisse mahtus veel teisigi külaskäike, nõnda olime näiteks minu sõbratari Ida sünnipäeval, kuhu oli kogunenud ka palju teisi lapsi.

Sünnipäev oli ka minu siinsel Brüsseli sõbral Kristoferil. Peo toimumiskohaks oli issi korporatsioonimaja all asuv mängumaa, kus muuhulgas sai võimlemisrõngastel paar kärmemat tiiru teha.
Jõulu- ja uusaastapeo aeg möödus ikka tõesti kiiresti ning olgugi et nüüdseks oleme Brüsselis tagasi, kus termomeeter harva alla nulli langeb, oli lumises Eestis viibimine ka päris huvitav kogemus. Mälestuseks sellest ajast on mul ka mõned perepildid ja siinkohal näetegi meie pere tõies talvevarustuses jõulude ajal. Et aga talvetunnet mitte päris ära unustada, siis on meie pere nüüd, veebruari keskel, siirdumas Austria mägedesse suusareisile ning sellest hakkan ma lähemalt pajatama juba järgmistes postitustes! Auaar!! (ehk au revoir!)

Vana aasta võlad ja uue aasta tegemised

Tervitused kõigile mu suurtele ja väikestele blogilugejatele!

Märkamatult on möödunud tervelt poolteist kuud minu viimasest kirjutisest. Tõepoolest, aasta viimane kuu ning uue aasta esimesed nädalad on mul üsna tegusad olnud ning sealjuures pole eriti mahti blogipidamiseks jäänud. Oma osa mängis siin ka asjaolu, et olin peaaegu et terve kuu – detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani – Eestis, ehk siis toimus pikaajaline kohtumine blogilugejatega! Kindlasti kirjutan ma pisut pikemalt ka nendest nädalatest, ent kuna mul on üpikk blogikirjutamisvõl õiendada, siis hakkan pihta kõigepealt kõige vanematest ning kõige uuematest tegemistest, mis selle aja sisse jäid.

Detsembri teisel nädalal, mil ettevalmistused jõuludeks olid haripunktis, olin ka mina jõulusuminast haaratud: nimelt toimus eelmise aasta Mudila-sarja viimane üritus, milleks oli piparkoogiküpsetamine sõbranna Lara juures. Järgmist pilti vaadates võiks küll arvata, et me oleme lausa kaksikud...

Piparkooke on ise tore teha, ent koos emmega tulevad need eriti maitsvad välja!

Nüüd aga ajahüpe üleeilsesse õhtusse, mil me vihmase Brüsseli talveilma eest koju peitu olime pugenud ning mina oma värskelt õpitud teadmisi akvarellidega maalimise kunsti alal rakendasin. Minu lemmikuks on mustvalgete piltide ülevärvimine, selleks lasin issil internetist mõned pildid välja printida, seejärel võtsin välja akvarellvärvid, kastsin pintsli veeklaasi ning maalimisõhtu issi juhtimise all võiski alata.

Iga algus on pisut konarlik ning nõnda tuli issil mulle alguses pisut tehnikat õpetada ja ka värvid kippusid sassi minema. Aga vahva oli see tegevus alguskohmakusest hoolimata!

Ja siin näete nüüd esimesi tulemusi – elevant ues akvarellivõtmes!

Lõpetuseks ka paar sõna minu viimaste nädalate saavutuste kohta. Kui veel detsembri alguses nõudis minu mõtteavaldustest arusaamine kõrgema tasandi tõlgendusoskuseid, siis nüüd oskan ma oma mõtteid ja arvamusi juba päris arusaadavas keeles väljendada. Issile-emmele on see ühelt poolt kergenduseks – saavasd nad ju nüüd paremini aru, mida ma tahan – teisalt aga on minu tahtmised vahest nõnda suured, et emme ja issi nendega sammu pidada ei jõua ja siis võib vahel vana pahanduseuss oma tempe tegema hakata. Igatahes mõjus jõulupuhkus selles osas mulle väga hästi ja seniajani meenutan seda aega hää sõnaga, olgu selleks siis kas maavanaisa õpetatud laulud või hoopis linnavanaema päevaplaan "mänguasjamuuseum ja Aurakeskus", mis nüüd minu lemmiksoovide hulka kuulub.

Eestis oli küll tore olla, aga kodus on ka mõnus. Koduuksest sisse astudes oli minu esimeseks sooviks kohe oma vana head nukumaja vaadata ning nüüdki leian igal päeval mõne hetke aega, et nukumajategelastega paar asjatoimetust korda ajada. Ka köök leiab kasutust ning kui emme-issi süüa teevad, siis toimetan ka mina oma kööginurgas asjalikult kaasa.

Algus on tehtud – järgmises blogipostitusest räägin veel natuke mõõdunud jõuluajast nii Brüsselis kui ka Eestis, aga siis on ka aeg möödunud aasta lõplikult selja taha jätta ning uue aasta tegemisi kajastama hakata. Seniks aga lumist-hubast jaanuarikuud teile kõigile!

Talvetaat saabus Brüsselisse

Tere kõigile blogijälgijatele! Nagu allolevalt pildilt isegi näha võite, ei ole Eestis möllav lumetorm Brüsselitki riivamata jätnud ning ööl vastu teisipäeva sadas maha siinseid olusid arvestades päris märkimisväärne lumevaip. Nõnda avaneski mulle hommikul õue vaadates tõeline talvepeisaazh, isegi roosidele oli lumi sooja teki peale tõmmanud, murust, õunapuudest ja mängumajast rääkimata.

Minu kartmatu emme otsustas kohe hommikul auto uusi talvekumme testima hakata ning nõnda sõitsimegi kahekesi tädi Mari juurde tantsutundi. Üldse pean mainima, et emmest on päris regulaarne autojuht saanud – iga nädal sõidame teisipäeviti tantsutundi ja tagasi. Kuidas need oskused ikka muidu tulevad, kui mitte harjutamisega.

Möödunud nädalavahetusel algas siis ka ametlikult jõuluaeg, mille juhatas sisse esimene advent. Meie peres on ettevalmistused jõuludeks täies hoos: emme meisterdab Brüsseli laste jõulupeoks kaunistusi ning meie issiga harjutame laule ja luuletusi, mida jõuluvanale ette kanda. Alljärgnevalt näetegi pilti sellest, kuidas ma koos issiga harjutan meie ühist kostümeeritud-animeeritud etteastet, milleks on tuntud tudengilaul "Me oleme kaks lõbusamat selli" (minu keeles lühidalt "Tats õbusat telli").

Seda et tudengitemaatika ja õpingud mulle lähedased on, saab näha ka järgmiselt pildilt, kus ma olen rekvireerinud issi tudengitekli, selga ajanud oma koolikoti ning asjatan värvipliiatsite maailmas.

Värvipliiatsid on üleüldse minu praeguse hetke moeteema. Pärast pikki katsetusi erinevates kunstivaldkondades olen enam-vähem kindlalt püsima jäänud kujutava kunsti juurde, mille ilmekaks näiteks on kümnekonna päeva eest maalingutega täidetud trepisein. Nagu näete, olen kasutanid erinevaid värvilahendusi ja maalimistehnikaid, saavutades nõnda märkimisväärse küpsuse juba nii umbes neljandal-viiendal astmel. Kahjuks ei mõistnud emme minu teguviisi samamoodi kui mina, manitses mind enam seinale mitte joonistama ning seejärel eemaldas kunstiteose kiirelt märja lapiga.

Pikki pimedaid talveõhtuid saab veeta mitmel moel. Ühel õhtul võtsime näiteks ette täheklotsidest võimalikult kõrge torni ehitamise, saavutades sealjuures mitteametliku rekordi 22 klotsi, mis on minu enda poikkusest ikka peajagu rohkem. Kinnituseks sellel on siis ka juuresolev foto.

Tulles tagasi jõuluteema juurde, siis erinevalt Eestist, kus lapsi külastab jõuluvana või mõnes kohas ka näärivana, on Belgia laste põhiliseks lemmikuks hoopis Püha Nikolaus, kes ööl vastu 6. detsembrit laste kodusid külastab ning neile hulgaliselt kingitusi jätab. Erinevalt jõuluvanast elab Nikolaus hoopistükkis Hispaanias, kust ta igal aastal novembri keskel laevaga Belgiasse Antwerpeni linna sõidab. Nikolause saabumine Antwerpenisse on alati tähtis sündmus - Nikolaus sõidab laevaga sadamasse ning kail seisvad lapsed tervitavad siis teda lauldes.

Kuna Nikolausel on alati palju tööd, siis on tal ka abimees - tõmmunahkne Must Peeter. Ametliku versiooni kohaselt on Must Peeter moorlane ehk maur, kelle Nikolaus Hispaaniast endaga kaasa võtab. Uuemal ajal ei peeta seda versiooni enam poliitiliselt eriti korrektseks ning väidetakse hoopis, et tema must nahavärv olevat tingitud hoopis pidevast korstna kaudu majadesse ronimisest. Musta Peetri ülesandeks on saata Püha Nikolaust tema ringkäikudel ning sealjuures lastele komme ja kingitusi jagada.

Möödunud nädalavahetusel käisime Maastrichti linnas sealseid jõuluettevalmistusi kaemas ning muuhulgas kohtasime tänaval ka õhupalle jagavat Musta Peetrit. nagu pildilt näha, ei olnud esimene kohtumine küll eriti rõõmuküllane - vaatamata kümblusele Brüsseli multikultuurses keskkonnas pani musta moorlase nägemine mul kergelt alahuule võbisema küll... aga pärast õhupalli saamist oli mul tuju juba rõõmsam ja veel õhtulgi jätkus mul juttu Mustast Peetrist, õhupallist ja selle lendamisest puuokstesse.

Kuna ilm oli küllaltki jahe, siis piirdusime jalutuskäiguga linna keskväljakule, kus istusime pisut kohvikus ning seejärel tegime lühikese ringsõidu turistibussis. Alljärgnevalt näetegi stseeni, kus ma emmega vaidlen (teema: kas on mõistlik sõidu ajal mööda bussi istmeid ringi ronida), kogu kehakeele rikkust sealjuures abiks võttes.

Sarnaselt oma onutütrele Emilile on ka minust kujunemas spetsialist sõnahuumori valdkonnas. Viimaseks näiteks on sõna "kraanikauss", millega ma tähistan mitte päris kraanikaussi, vaid jalatuge, mille abiil selle päris kraanikausi manu pääseda. Kuna tegemist on ühe minu lemmikaksessuaariga, mida mulle lisaks meeldib ka tualetipoti, laua, voodi jms juurde vedada, siis kipub see pidevalt kuhugile suvalisse kohta vedelema jääma ja nii võibki hommikuti vahel kuulda issi vaikset vandumist: "K***di kraanikauss!", kui ta parajasti pimedas teed otsides jälle minu jalatoe otsa koperdab...

Huumorisoone kuivamist lähemas tulevikus oodata ei ole: viimase nädala avastuseks oli mul issi DVD kogumik "The Ultimate Collection of Monty Python Flying Circus", mida ma nüüd suurima heameelega vaatan. Issile ma juba demonstreerisin oma versiooni The Ministry of Silly Walks parimatest kõnnakutest ning kui emme täna telekat kinni tahtis panna, siis protesteerisin ma ägedalt: "Eiii, see on iluuuus!"...

P.S. Lumesadu jätkub ka täna, kolmapäeva õhtul - sellist valget lumevaipa kohtab siin harva!