Septembriuudised

Täna, reedel, algab sügis ja ka hommikud ning õhtud Brüsselis tõmbuvad üha pimedamaks. Õnneks päevadesse veel sooja jagub - nädalavahetuseks lubab ilmajaam lausa 25 soojakraadi - ent ööd kipuvad olema külmavõitu. Minu arvates on aga suvi veel kindlasti kusagil peidus ning seepärast võtsin taskulambi ja läksin seda meie aeda otsima.
Sügisürituste hooaeg on Brüsselis täies hoos ning eelmine nädalavahetus möödus meil lausa kahe ürituse tähe all: laupäeval Poperinge õlle- ja humalafestival ning pühapäeval Brüsseli autovaba päev.

Poperinge õllefestival toimub vaid kord iga kolme aasta järel ning kuna järgmine kord on see alles 2014. aastal, siis otsustasimegi teha väljasõidu sellesse Prantsuse piiri äärsesse linnakesse. Nimelt on Poperinge tuntud Belgia humalakasvatuskeskusena ning tõepoolest ümbritsesid linna humalapõldude read. Kuna pühapäeval pidi toimuma suur karnevalirongkäik, siis olid teeäärsed tänavad ääristatud humalavanikutega, kust ma nii mõnegi humalakäbi omale taskusse sain noppida.
Poperinge linna sümboliks on lepatriinu, kelle kuju keskväljaku äärses kohvikus oli õllepeole sobivalt ümbritsetud humalavanikutega ja kätte antud vahutav õllekann, mistõttu issi talle ka hüüdnime "õllekärbes" andis.
Lisaks inimestele olid keskväljakule tulnud ka hobused, täpsemalt Palmi õlletehase vapiloomadeks olevad õllekaarikuhobused, kelle järel vankris sai ümber peaväljaku lõbusõitu teha. No ja lisaks tegin ma muidugi koerusi ka :-)

Sellal kui mina jatsimuusikat kuulasin, asusid issi ja onu Jörgen erinevaid õllesorte degusteerima. Nagu nende ilmetest pildil näha, oli see päris rõõmus tegevus.

Ilmataat oli meile sedakorda armuline - sadu hakkas pihta täpselt sel hetkel, mil me autosse asusime, et tagasi Brüsselisse sõita. Tee peal tegime siiski veel lühikese peatuse ühes Lääne-Flandria talus, kus issi mitu kastitäit õunu korjas ning kus isegi Belgias kasvatatud viinamarju sai kaasa osta, mida siis koduteel autos nosida sai.

Pühapäeval oli ilm vähemalt hommikul taas pisut päikselisem ning kuna Brüsselis toimus iga-aastane autovaba päev, mille puhul terve linn oli autodest peaaegu et tühi. Esmalt suundusime me ühele tänavapeole, kus karusselliga nii palju kui süda soovis ringi sõita sai.

Pärast lõunast und suundusime jalgratastel kesklinna ning külastasime Raekoja platsil olnud folklooripidu, maitsesime vahvleid maasikatega...

... ning lõpetasime ringkäigu kuningalossi ees toimunud taluturul. Vahepeal oli ilm pööranud vihmasemaks ning sain karussellil päris märjaks, mistõttu tuli mulle emme jope selga tõmmata. Valitsuskriisis vaevleva Belgia kuninga toetamiseks lehvitasin tema maja ees ka Belgia lippu.

Siinkohal mõned pärlid minu eileõhtusest huumori varasalvest:

"Ma istusin laual, sest mul olid kingad peas" (vastus issi küsimusele, miks ma, kingad jalas ja mahlaklaas käes, köögilaual istusin)

"See mahl oli väga ilus" (ca 10 sekundit hiljem, peale mahlaklaasi tühjendamist)

Ja lõpetuseks ka väike väljend minu kooliskäimisega õpitud prantsuse keelest: "Ne pusse paa" (originaalis ne poussez pas), ehk nagu ma seda issile-emmele kodus selgitasin: "Ne pusse paa tähendab et ei tohi kakelda ja tõugata". Koolis läheb mul muidu väga kenasti - hommikuti lähen lausa rõõmuga koos issiga koolimaja poole ning isegi õpetaja Sophie kiidab, et ma olen alati rõõmus ja kraps laps! Auvaar!!

Suvemeenutused, 2. osa

Mereteemal jätkan ka nüüd. Kui kusagil on meri, siis seal võib (Holland), kuid ei pruugi (Belgia) olla ka saari. Eestimaa on päris suure saareesinemisvõimalusega maa ning ei jätnud meiegi seda võimalust kasutamata, sõites juuli lõpus kolmeks päevaks Saaremaale, et seal koos Anouschka ja tema perega rannamõnusid nautida.

Juba teist aastat on meie rannarõõmude elukohaks Saaremaa Kihelkonna vallas asuv pikk-pikk liivarand. Ilmataat on meid mõlemal aastal õnnistanud imeilusa ilmaga ning nii sain terve päeva segamatult koos Anouschka ja teiste rannalistega liivalosse ehitada, vett tassida ja vees plätserdada.
Lisaks rannas käimisele sai ka Anouschka suvila juures trallitada, võrkkiiges ronida...

... ja metsast maasikmarju otsida - minu maasutops täitus lausa imeväel (ja kui aus olla, siis tühjenes veelgi kiiremini)!

"Meie kiisul kriimud silmad...", ütleb luuletus ja me kõik teame , mis edasi sai. Kuna mina ja Anouschka oleme juba päris tublid lugejad, siis tukast polnud vaja sugeda. Mis raamat see seal issil käes on, seda ma pris täpselt ei mäleta, aga vaadates meie keskendumist arvan, et äkki oli tegemist minu ühe lemmikkangelanna Pipi (jah, ühe paljudest, teisteks on

Megamindy ja Lillifee) raamatuga.

Poolel teel Saaremaa ja mandri vahel on Muhumaa saar, kust Saaremaale-sõitjad tavaliselt veerand tunniga läbi tuhisevad. Meie seevastu jätsime rohkem aega varuks ning külastasime Katut ja tema vanemaid tädi Liinat ja onu Käsperit nende suvekodus, kus minust veel nooremad põngerjad oli kohe mitmekesi murul mängimas.

Suvemeenutused, 1. osa

Sügis on tasahilju nüüdseks ka Brüsselisse hiilimas: päevad on küll veel soojad ja termomeeter näitab päeval üle 20 soojakraadi, ent varahommikud on juba päris rõsked ja kastesed. Sestap ongi just nüüd paras aeg vaadata tagasi sooja Eestimaa suvesse ja meelde tuletada, mida kõike suvise Eesti-puhkuse ajal ette sai võetud.

Esmalt merest. Meri on Belgias midagi kitsast ja ülerahvastatut - kui kõik Belgia elanikud Belgia mererannikule ülesse rivistada, siis tuleks ühe meetri kohta üle 150 inimese... Eesti mererannik on seevastu minu dimensioonis pea lõpmatu, mistõttu Eestit mööda ringi tuuritades jäi see ikka mulle teele ette.

Alljärgnevalt mõned fotod, mis sai tehtud minu sõbranna Ida juures Lahemaal Tapurla külas. Nagu näete, sain nii kaldaääres mudas päikseloojangu eel solistada...

... kui ka enne seda päeval koos issi, emme , Ida, tädi Kristi ja onu Andresega ka mustikaid metsa vahel nosimas käia. Tegelikult oli meil siis lausa käik rabasse plaanis, sääsed-parmud, mustikad ja metsavaimud võtsid aga oma, nii et rabaretke jätsime järgmiseks korraks!

Sõbranna Ida suvilas Tapurlas oli üldse igati vahva olla. Näiteks asus seal ka onu Andrese murutraktor, mille hääl minu õrnade kõrvade jaoks küll pisut vali oli, ent seisvas olekus ometigi ideaalselt sõiduharjutusteks sobis.

Ja hommikusöögiks olid muidugi mmmm... pannkoogid! Tõelist pannkooki mitte ainult ei tehta originaalsel viisil, vaid ka süüakse niiviisi - täpsemalt siis leelõuka ääres!

Emme-issi sünnipäevapidu

Augusti lõpp – septembri algus on teaduspärast ajaks, mil mu emmel ja issil on vaid nädalase vahega sünnipäevad, mida siis tore koos pidada on. Septembri esimene nädalavahetus on siinmail üldse nagu tõeline uusaasta: kõik mu mängukaaslased, kes oma vanematega suveks Eestisse või veelgi kaugemale rännanud, jõuavad just selleks ajaks Brüsselisse tagasi ning seetõttu on see just kõige parem aeg ühteaegu nii sünnipäeva, koolimineku kui ka hooaja alguse peo mahapidamiseks.

Igale korralikule peole eelnevad loomulikult põhjalikud ettevalmistused. Nagu juuresolevalt pildilt näha võite, keskendusin mina põhijoontes roosinuppude kärpimisele, sellal kui emme koogitandril möllas ja issi aias metsikuks kasvanud muru pügas.

Eelmise laupäeva pärastlõunal oligi aeg pidutsemiseks käes. Ilmataat oli meile kinkinud suvelämbe pärastlõuna +29C soojakraadiga (mis praeguseks tundub, et oli ka viimaseks tõeliseks suvepäevaks – juba samal õhtul tabas Brüsselit järjekordne äike ja paduvihm). Lapsi oli meile külla tulnud pea kahe käe sõrmede jagu, mistõttu pidasin targemaks olukorrast ülevaate saamiseks aiamaja katusele ronida. Täienduseks võin öelda, et selline tegevus nakatas ka mu teisi külalisi, mistõttu ühel momendil istusime lausa neljakesti jalgu kõlgutades maja katusel J

Meie mänguhoo ajal ajasid issi ja emme külalistega juttu, grillisid maitsvat liha ning maitsesid üheskoos emme küpsetatud kooke. Ühesõnaga igati kordaläinud pidu!

Täna pärastlõunal leidis meie juures aset ka Mudila-hooaja avaüritus. Brüsseli pinnas tundub mudilastele igati viljakas olevat, igatahes on mudilaste arv nõnda suureks kasvanud, et isegi meie suures toas kippus põrandapinda nappima – iga vaba ruutmeeter oli täidetud ronivate, jooksvate, rullivate, roomavate, hüppavate ja kargavate mudilastega!!

Ja ega see võõrustaja amet ka kergete killast ole, lõpuks väsisin nõnda ära, et lausa liumäe pealgi tuli vägisi tukastus peale...

Ei tea, kas see tuleb minu nüüdsest kooliskäimisest, emme jälgimisest või lihtsalt ealistest iseärasustest, igatahes teatasin ma täna õhtul, et "mina teen ennast ilusaks", võtsin sahtlist emme kosmeetikatarbed ja hakkasin aga võõpama. Kui veel juurde lisada minu endine kiindumus roosa värvi vastu ja soov hakata balletiga tegelema, siis tundub et suund preilistumisele on tõsiselt ette võetud. Õnneks esinevad need nähtused paralleelselt muude suundmustega, näiteks Pipi-stiilis saabaste enda lemmikuks kuulutamisega, siis on ehk veel vara põhjapanevaid järeldusi teha.

Kes minu eelmist postitust luges, see teab, et olen nüüdseks koolitüdruk Eliise. Praeguseks on täpselt nädal esimesest koolipäevast möödunud ning seni on kõik läinud isegi üle ootuste hästi – lähen hommikul rõõmsa meelega koos issiga lasteaeda, teen kalli-kalli kasvatajatädi madam Sophiele ning suundun oma mängunurka, et siis kuni lõunani ja emme tulekuni mängida. Isegi madam Sophie kiitis täna issile, et olen väga hästi kohanenud ning ka muidu triksis-traksis koolilaps. Nii et jätkan aga samas vaimus!!

Esimene koolipäev

Tere kõik see blogilugejate pere!

Nagu näete, ärkasin ma täna oma blogiunest, sest kätte jõudis minu esimene koolipäev tõelises koolis, täpsemalt siis Institute de Providence Woluwe 1ere maternelle klassis. Juba õhtul enne seda olin ma ärevust täis ja pakkisin oma kaisujänkut mitu korda kotti jauuesti kotist välja, aga täna hommikul oli aeg nõndakaugel, et tuligi koolitee jalge alla võtta.
Eilse õhtu vaprus oli tänaseks hommikuks küll asendunud pisikese kartusevärinaga ning silmanurka tuli pisargi, entkooli jõudes andis kartus järele ja üllatusega vaatasin hoopis teisi põnne, kes veel enam ärevuses olid.

Esimesel päeval ei jäänud ma veel päris pikalt kooli - emme tuli mulle lõuna ajal järele - ent küllap tuleb juba üsna peagi päev,kus ma terve koolipäeva kl 8:30 - 15:10 vapralt vastu pean! Igatahes algus on tehtud ja õpetajatädi Sophie isegi kiitis emmele,kui tubli laps ma täna olin!
Pidulik sündmus vajab tähistamist ja nõnda lähen õhtul emme ja issiga restorani, ülehomme, laupäeval, on meil aga külalisi oodata, et üheskoos üks issi/emme sünnipäevapidu-kooliminekupidu maha pidada.
Auvaar!!

Kevadistest tegemistest

Tere taas üle pika-pika aja,

taas on peaaegu et linnulennul kaks kuud möödunud minu viimasest kirjutamisest ja nagu kevadeti ikka, on mul päevad päris tihedalt tegemisi täis olnud, nõnda et mahti kirjutamiseks on pisut vähevõitu olnud. Tagasi vaadates on selle aja jooksul toimunud palju: nõnda käisid mul siin Brüsselis külas onu Allan ja tädi Liis koos Emili ja Joonataniga, seejärel sõitsin aga ise tervelt kaheks nädalaks Eestisse, kus olin vanavanemate juures nii maal kui linnas, samal ajal kui emme ja issi kaugel Kariibi mere saarel St Lucial puhkasid. Brüsselisse tagasi jõudes hakkasin ma taas uue hooga lasteaias käima – nimelt on mul kolm korda nädalas hommikuti kolm tundi lasteaia aega, kus ma teiste lastega mängida ja oma prantsuse keelt lihvida saan. Esialgu ei ole suuri keelehüppeid veel toimunud, kui vahest välja jätta vaid emmele ja issile vastu protestides senisele "ei-ei"le lisanunud "no-no".

Kuna kõigest möödunust pikemalt pajatamine võtaks terve õhtu ja poole ööst takkapihta, siis hakkan pihta piskust, ehk siis räägin sellest, kuidas ma nädala eest koos issiga jalgrattatuuril käisime. Ilmad siin Brüsseli kandis on juba nimelt päris suvised, ulatudes nädala eest lausa +28 kraadini ning kuna emmel oli laupäeval kool, siis võtsimegi issiga nõuks laupäeval üks väike rattatuur teha, et ära proovida, kuidas mulle ratta sõita meeldib.

Kõige esimese asjana külastasime poodi, kust ostsime mulle uhke rattakiivri. Seejärel keerasime autonina kiirteele ning poole tunniga olime Aarschoti linnas, kust rentisime ratta ning sõit võiski alata. Esmalt aga väike fotosessioon...

Et sõit mitmeküldsem oleks, otsustasime sõita 23 km kaugusel asuvasse Diesti linna, kus asub suur vabaajakeskus. Päikesepaistes männimetsa ja jõeluhtade vahel lendasid kilomeetrid kiirelt ning vähem kui kahe tunniga jõudsimegi oma sihtkohta, kus saime nii restoranis istuda kui ka mänguväljakul möllata. Minu suurimaks lemmikuks oli seal näiteks rattakarussell.

Kuna pikk päev oli meid päris ära väsitanud, siis tagasisõiduks valisime kaherattalise asemel hoopis raudruuna ning laadisime oma varustuse rongile. Siin näetegi pilti minust mõni hetk enne rongile minekut – nagu näete, tegi kõrvetav kevadpäike minu põsed suisa õunpunaseks J

Külastatud vabaajakeskuses oli ka suur bassein, kuhu me laupäeval ei jõudnud, ent pühapäeval võtsime emme kaasa ja läksime uuesti sinna, et kuumkast ilmast rannas puhata. Kahjuks oli vesi veel külmavõitu – mai algus ikkagi veel vaid – aga basseini serval istuda ja vees jalgu sulistada siiski juba sai!

Viimase paari nädala jooksul on ilm Brüsseli kandis olnud üsna suvine, selle miinuspooleks on aga kuivus, mis meie aia lilledele liiga tahab teha. Seetõttu on aia kastmine kohe lausa väga vajalik ning otse loomulikult olen ma igal ajal valmis emmele selles osas oma abikätt ulatama...

Esimesed päevad lasteaias, peomöll ja külalised Tartust

Bonžuur, mu väikesed ja suured blogilugejad!

Olen koos issi ja emmega juba mõnda aega mõelnud kodu kütkeist vabanemisele ning mänguareaali laiendamisega kohaliku lasteaiani, kus saaksin nii teiste lastega mängida kui ka oma prantsuse keele oskust lihvida. Kahe nädala eest olimegi nõndakaugel, et ilusal esmaspäeva hommikul pakkisin ma oma koolikoti, lasin emme pähe punuda Lotte patsi ning siirdusingi issi kukil esimest korda lasteaeda.

Iga algus on raske ja esimestel kordadel lasteaeda jäädes oli mul ikka kibe nutuvõru suu ümber ning ühel hommikul pidime emme ja issiga lausa terve tunni maadlema, et mind lasteaeda meelitada. Samas kui aga emme mulle lasteaeda järgi tuleb, siis on mul alati hea tuju ja tahaksin jälle tulla. Viimasel kahel korral pääsesime lasteaias käimisel lausa ilma selle va nutuvõruta ning lasteaia mainimine toob mulle pigem ikka naeratuse näole. Ka emmel ja issil on selle üle hea meel ning algse pooleteise tunni asemel olen nüüd lasteaias peaaegu et 3,5 tundi, kella 8:30st kuni keskpäevani, mille sisse jääb nii mänguaeg, kui ka ühislõuna koos teiste lastega.

Oma osa edukal lasteaias käimisel on ilmselt ka toredatel mängukaaslastel - igatahes eelmisel reedel lasteaeda jõudes hüüdis üks tüdruk mulle juba kaugelt "Bonžuur Eliiza" (nii mu nime siin hääldatakse). Omalt poolt olen aga teinud suuri edusamme prantsuse keeles, loendades juba numbreid ühest kolmeni ning väljendades oma heameelt hüüatusega "supöörb" (ehk siis "suurepärane").

Kahe nädala eest sain ma kätte ka tubli annuse kultuuri, käies koos emme ja issiga ansambli Singer-Vinger kontserdil. Kahjuks oli muusika saalis nii vali, et ma ei julgenud seal pikalt olla, küll aga tegime issiga saali ukse taga fuajee tantsupörandal mõned korralikud tantsupoognad.

Ja Singer-Vingeri vanameistrid olid ikka oma tuntud headuses!

Möödunud nädalavahetusel tulid meile külla onu Ants ja tädi Erle Tartust, et Brüsseli rahvale üks vägev šokolaadikoolitus teha ja seda meie Brüsseli elu lähemalt kaeda. Kuna emme oli laupäeval prantsuse keele tunnis, siis tegime neljakesi väljasõidu Belgia lääneossa, kus me esmalt kaesime varakevadist Põhjamerd Zeebrugge sadama lähistel...

...seejärel aga tegime jalutuskäigu Brügge linnas, kus kevad oli täies hoos nin Begijnenhofi kloostri õu oli üheksainsaks nartsissipõlluks muutunud!

Pühapäev oli pühendatud koolitusele ja kuigi mina enamuse sellest veetsin mänguväljakul ja oma voodis tududes, võin siiski öelda, et tulemus oli vägagi isuäratav!

Täna varahommikul läksid me külalised taas Eesti lumevaalude vahele tagasi, meie aga ootame järgmist nädalat, kui meile peaks saabuma teine onu ja tädi - täpsemalt onu Allan ja tädi Liis - koos minu suurte sõprade Emili ja Joonataniga. Elu läheb paremaks, elu läheb huvitavamaks, härrased!! ;) Auaaar!