Plopsimaal

Tere taas,

"palju aega juba möödas sellest a´ast /

kui ma blogis viimest kirjutaand".

Tõepoolest, vahepealse aja jooksul on toimunud paljut, millest kirjutada võiks, ennekõike ikka minu Eestis-käik ja issi-emme reis kaugele Kolumbiamaale. Aga et uuesti blogilõng üles võtta, siis alustan pihta hoopis hiljutisemast ajast – täpsemalt möödunud nädalast, mil Belgias oli koolivaheaeg ning mille jooksul ma seetõttu kooli ka ei jõudnud. Enamus minu koolikaaslastest läks vaheajaks reisima, kuna aga mina olin oktoobri alguses saanud piisavalt reisida, siis jäin selleks nädalaks hoopis koos emme ja issiga Brüsselisse, et siinset kuldset sügist nautida.

Siiski-siiski, ühe väljasõidu ma sellegipoolest tegin. Kuna issil olid 1. ja 2. november vabad päevad, siis otsustasime nendeks päevadeks ikkagil linnast välja sõita, et sügise ilusat aega ka linnast väljas kaeda. Kahe päevaga väga kaugele just ei jõua ning seetõttu valisimegi lühema programmi, külastades esimesel päeval Hasselti linnas asuvat Plopsamaa lõbustusparki ning teisel päeva Aacheni linna Saksamaal.

Esimesel päeval oli meie sihtkohaks siis Plopsamaa. Tegemist on igale Belgia lapsele tuttava lõbustuspargi ning multikategelastega, kuna aga minu Eesti lugejad ilmselt sellest veel kuulnud ei ole, siis seletan üle. Nimelt on Belgias trobikond kohalikke multikategelasi, kes mulle väga meele järgi on, ent keda samas Belgiast ja Hollandis kaugemal kuuldud pole. Nendeks on päkapikupere Plopsid, supernaine Megamindy, lastekloun Bumba, piraat Piet (ehk Priit), tüdrukutebänd K3 ja veel mõned väiksemad vennad. Sarnaselt Eesti Lottele on poodides palju nende piltidega kaupa ja telekas ning Youtubes hulgaliselt multikaid, mida vaadata. Samuti on olemas neil oma veebileht http://www.studio100.be/, kus saab nende pilte joonistada ja mänge mängida. Nende tegelaste teemal on Belgias ja Hollandis ka viis lõbustusparki, milledest ühte – Plopsa Indoor ehk sisehalli Hasseltis (http://www.plopsa.be/plopsaindoorhasselt/en?lang=en-GB) me väisasimegi.

Olin meie esimese reisipäeva hommikul palavikuline ja meie minek oli seetõttu lausa kahtlane, ent kuna olin kaua sellest pargist unistanud, siis ikkagi otsustasime minna. Ja ei kahetsenud, sest vaatamata suurele rahvahulgale – oli ju ikkagi vaba päev – oli tegemist seal parasjagu. Nii sai seal karussellil tiirutada, pardiparvega sõita, suurest liumäest alla lasta ning pallimeres möllata. Järgneval pildil näiteks olen Piet Piraadi seltsis.

Päeva põhiatraktsiooniks oli aga lastekloun Bumba teater. Olen küll seni olnud klounide suhtes skeptiline, ent Bumba võlus mind väga – tegemist oli toreda teatriga, kus kloun Bumba tegi teatit, kusjuures täiesti ilma sõnu kasutamata. Muide, kel huvi, see saab Bumba videosid näha ka internetis, näiteks http://www.youtube.com/watch?v=_E05y1mS8mo.

Veelgi parem, pärast etendust sain ka Bumbaga pilti teha – oi seda rõõmu, isegi kalli sai teha!

Plopsamaal käidud, sõitsime edasi Aachenisse, kuhu jäime ka ööbima, et järgmisel päeval Aachenit avastada. Seda tegime nii, et esmalt viisime emme kaubakeskust avastama, siis aga läksime issiga koos loomaaega, kus ma avastasin ninakaru, pintselkõrvsigu ja ahvipoisse. Loomaaed vaadatud, võtsime emme pardale ja sõitsime Brüsselisse veel valges tagasi. Oli ikka üks vahva sõit küll!!

Septembriuudised

Täna, reedel, algab sügis ja ka hommikud ning õhtud Brüsselis tõmbuvad üha pimedamaks. Õnneks päevadesse veel sooja jagub - nädalavahetuseks lubab ilmajaam lausa 25 soojakraadi - ent ööd kipuvad olema külmavõitu. Minu arvates on aga suvi veel kindlasti kusagil peidus ning seepärast võtsin taskulambi ja läksin seda meie aeda otsima.
Sügisürituste hooaeg on Brüsselis täies hoos ning eelmine nädalavahetus möödus meil lausa kahe ürituse tähe all: laupäeval Poperinge õlle- ja humalafestival ning pühapäeval Brüsseli autovaba päev.

Poperinge õllefestival toimub vaid kord iga kolme aasta järel ning kuna järgmine kord on see alles 2014. aastal, siis otsustasimegi teha väljasõidu sellesse Prantsuse piiri äärsesse linnakesse. Nimelt on Poperinge tuntud Belgia humalakasvatuskeskusena ning tõepoolest ümbritsesid linna humalapõldude read. Kuna pühapäeval pidi toimuma suur karnevalirongkäik, siis olid teeäärsed tänavad ääristatud humalavanikutega, kust ma nii mõnegi humalakäbi omale taskusse sain noppida.
Poperinge linna sümboliks on lepatriinu, kelle kuju keskväljaku äärses kohvikus oli õllepeole sobivalt ümbritsetud humalavanikutega ja kätte antud vahutav õllekann, mistõttu issi talle ka hüüdnime "õllekärbes" andis.
Lisaks inimestele olid keskväljakule tulnud ka hobused, täpsemalt Palmi õlletehase vapiloomadeks olevad õllekaarikuhobused, kelle järel vankris sai ümber peaväljaku lõbusõitu teha. No ja lisaks tegin ma muidugi koerusi ka :-)

Sellal kui mina jatsimuusikat kuulasin, asusid issi ja onu Jörgen erinevaid õllesorte degusteerima. Nagu nende ilmetest pildil näha, oli see päris rõõmus tegevus.

Ilmataat oli meile sedakorda armuline - sadu hakkas pihta täpselt sel hetkel, mil me autosse asusime, et tagasi Brüsselisse sõita. Tee peal tegime siiski veel lühikese peatuse ühes Lääne-Flandria talus, kus issi mitu kastitäit õunu korjas ning kus isegi Belgias kasvatatud viinamarju sai kaasa osta, mida siis koduteel autos nosida sai.

Pühapäeval oli ilm vähemalt hommikul taas pisut päikselisem ning kuna Brüsselis toimus iga-aastane autovaba päev, mille puhul terve linn oli autodest peaaegu et tühi. Esmalt suundusime me ühele tänavapeole, kus karusselliga nii palju kui süda soovis ringi sõita sai.

Pärast lõunast und suundusime jalgratastel kesklinna ning külastasime Raekoja platsil olnud folklooripidu, maitsesime vahvleid maasikatega...

... ning lõpetasime ringkäigu kuningalossi ees toimunud taluturul. Vahepeal oli ilm pööranud vihmasemaks ning sain karussellil päris märjaks, mistõttu tuli mulle emme jope selga tõmmata. Valitsuskriisis vaevleva Belgia kuninga toetamiseks lehvitasin tema maja ees ka Belgia lippu.

Siinkohal mõned pärlid minu eileõhtusest huumori varasalvest:

"Ma istusin laual, sest mul olid kingad peas" (vastus issi küsimusele, miks ma, kingad jalas ja mahlaklaas käes, köögilaual istusin)

"See mahl oli väga ilus" (ca 10 sekundit hiljem, peale mahlaklaasi tühjendamist)

Ja lõpetuseks ka väike väljend minu kooliskäimisega õpitud prantsuse keelest: "Ne pusse paa" (originaalis ne poussez pas), ehk nagu ma seda issile-emmele kodus selgitasin: "Ne pusse paa tähendab et ei tohi kakelda ja tõugata". Koolis läheb mul muidu väga kenasti - hommikuti lähen lausa rõõmuga koos issiga koolimaja poole ning isegi õpetaja Sophie kiidab, et ma olen alati rõõmus ja kraps laps! Auvaar!!

Suvemeenutused, 2. osa

Mereteemal jätkan ka nüüd. Kui kusagil on meri, siis seal võib (Holland), kuid ei pruugi (Belgia) olla ka saari. Eestimaa on päris suure saareesinemisvõimalusega maa ning ei jätnud meiegi seda võimalust kasutamata, sõites juuli lõpus kolmeks päevaks Saaremaale, et seal koos Anouschka ja tema perega rannamõnusid nautida.

Juba teist aastat on meie rannarõõmude elukohaks Saaremaa Kihelkonna vallas asuv pikk-pikk liivarand. Ilmataat on meid mõlemal aastal õnnistanud imeilusa ilmaga ning nii sain terve päeva segamatult koos Anouschka ja teiste rannalistega liivalosse ehitada, vett tassida ja vees plätserdada.
Lisaks rannas käimisele sai ka Anouschka suvila juures trallitada, võrkkiiges ronida...

... ja metsast maasikmarju otsida - minu maasutops täitus lausa imeväel (ja kui aus olla, siis tühjenes veelgi kiiremini)!

"Meie kiisul kriimud silmad...", ütleb luuletus ja me kõik teame , mis edasi sai. Kuna mina ja Anouschka oleme juba päris tublid lugejad, siis tukast polnud vaja sugeda. Mis raamat see seal issil käes on, seda ma pris täpselt ei mäleta, aga vaadates meie keskendumist arvan, et äkki oli tegemist minu ühe lemmikkangelanna Pipi (jah, ühe paljudest, teisteks on

Megamindy ja Lillifee) raamatuga.

Poolel teel Saaremaa ja mandri vahel on Muhumaa saar, kust Saaremaale-sõitjad tavaliselt veerand tunniga läbi tuhisevad. Meie seevastu jätsime rohkem aega varuks ning külastasime Katut ja tema vanemaid tädi Liinat ja onu Käsperit nende suvekodus, kus minust veel nooremad põngerjad oli kohe mitmekesi murul mängimas.

Suvemeenutused, 1. osa

Sügis on tasahilju nüüdseks ka Brüsselisse hiilimas: päevad on küll veel soojad ja termomeeter näitab päeval üle 20 soojakraadi, ent varahommikud on juba päris rõsked ja kastesed. Sestap ongi just nüüd paras aeg vaadata tagasi sooja Eestimaa suvesse ja meelde tuletada, mida kõike suvise Eesti-puhkuse ajal ette sai võetud.

Esmalt merest. Meri on Belgias midagi kitsast ja ülerahvastatut - kui kõik Belgia elanikud Belgia mererannikule ülesse rivistada, siis tuleks ühe meetri kohta üle 150 inimese... Eesti mererannik on seevastu minu dimensioonis pea lõpmatu, mistõttu Eestit mööda ringi tuuritades jäi see ikka mulle teele ette.

Alljärgnevalt mõned fotod, mis sai tehtud minu sõbranna Ida juures Lahemaal Tapurla külas. Nagu näete, sain nii kaldaääres mudas päikseloojangu eel solistada...

... kui ka enne seda päeval koos issi, emme , Ida, tädi Kristi ja onu Andresega ka mustikaid metsa vahel nosimas käia. Tegelikult oli meil siis lausa käik rabasse plaanis, sääsed-parmud, mustikad ja metsavaimud võtsid aga oma, nii et rabaretke jätsime järgmiseks korraks!

Sõbranna Ida suvilas Tapurlas oli üldse igati vahva olla. Näiteks asus seal ka onu Andrese murutraktor, mille hääl minu õrnade kõrvade jaoks küll pisut vali oli, ent seisvas olekus ometigi ideaalselt sõiduharjutusteks sobis.

Ja hommikusöögiks olid muidugi mmmm... pannkoogid! Tõelist pannkooki mitte ainult ei tehta originaalsel viisil, vaid ka süüakse niiviisi - täpsemalt siis leelõuka ääres!

Emme-issi sünnipäevapidu

Augusti lõpp – septembri algus on teaduspärast ajaks, mil mu emmel ja issil on vaid nädalase vahega sünnipäevad, mida siis tore koos pidada on. Septembri esimene nädalavahetus on siinmail üldse nagu tõeline uusaasta: kõik mu mängukaaslased, kes oma vanematega suveks Eestisse või veelgi kaugemale rännanud, jõuavad just selleks ajaks Brüsselisse tagasi ning seetõttu on see just kõige parem aeg ühteaegu nii sünnipäeva, koolimineku kui ka hooaja alguse peo mahapidamiseks.

Igale korralikule peole eelnevad loomulikult põhjalikud ettevalmistused. Nagu juuresolevalt pildilt näha võite, keskendusin mina põhijoontes roosinuppude kärpimisele, sellal kui emme koogitandril möllas ja issi aias metsikuks kasvanud muru pügas.

Eelmise laupäeva pärastlõunal oligi aeg pidutsemiseks käes. Ilmataat oli meile kinkinud suvelämbe pärastlõuna +29C soojakraadiga (mis praeguseks tundub, et oli ka viimaseks tõeliseks suvepäevaks – juba samal õhtul tabas Brüsselit järjekordne äike ja paduvihm). Lapsi oli meile külla tulnud pea kahe käe sõrmede jagu, mistõttu pidasin targemaks olukorrast ülevaate saamiseks aiamaja katusele ronida. Täienduseks võin öelda, et selline tegevus nakatas ka mu teisi külalisi, mistõttu ühel momendil istusime lausa neljakesti jalgu kõlgutades maja katusel J

Meie mänguhoo ajal ajasid issi ja emme külalistega juttu, grillisid maitsvat liha ning maitsesid üheskoos emme küpsetatud kooke. Ühesõnaga igati kordaläinud pidu!

Täna pärastlõunal leidis meie juures aset ka Mudila-hooaja avaüritus. Brüsseli pinnas tundub mudilastele igati viljakas olevat, igatahes on mudilaste arv nõnda suureks kasvanud, et isegi meie suures toas kippus põrandapinda nappima – iga vaba ruutmeeter oli täidetud ronivate, jooksvate, rullivate, roomavate, hüppavate ja kargavate mudilastega!!

Ja ega see võõrustaja amet ka kergete killast ole, lõpuks väsisin nõnda ära, et lausa liumäe pealgi tuli vägisi tukastus peale...

Ei tea, kas see tuleb minu nüüdsest kooliskäimisest, emme jälgimisest või lihtsalt ealistest iseärasustest, igatahes teatasin ma täna õhtul, et "mina teen ennast ilusaks", võtsin sahtlist emme kosmeetikatarbed ja hakkasin aga võõpama. Kui veel juurde lisada minu endine kiindumus roosa värvi vastu ja soov hakata balletiga tegelema, siis tundub et suund preilistumisele on tõsiselt ette võetud. Õnneks esinevad need nähtused paralleelselt muude suundmustega, näiteks Pipi-stiilis saabaste enda lemmikuks kuulutamisega, siis on ehk veel vara põhjapanevaid järeldusi teha.

Kes minu eelmist postitust luges, see teab, et olen nüüdseks koolitüdruk Eliise. Praeguseks on täpselt nädal esimesest koolipäevast möödunud ning seni on kõik läinud isegi üle ootuste hästi – lähen hommikul rõõmsa meelega koos issiga lasteaeda, teen kalli-kalli kasvatajatädi madam Sophiele ning suundun oma mängunurka, et siis kuni lõunani ja emme tulekuni mängida. Isegi madam Sophie kiitis täna issile, et olen väga hästi kohanenud ning ka muidu triksis-traksis koolilaps. Nii et jätkan aga samas vaimus!!

Esimene koolipäev

Tere kõik see blogilugejate pere!

Nagu näete, ärkasin ma täna oma blogiunest, sest kätte jõudis minu esimene koolipäev tõelises koolis, täpsemalt siis Institute de Providence Woluwe 1ere maternelle klassis. Juba õhtul enne seda olin ma ärevust täis ja pakkisin oma kaisujänkut mitu korda kotti jauuesti kotist välja, aga täna hommikul oli aeg nõndakaugel, et tuligi koolitee jalge alla võtta.
Eilse õhtu vaprus oli tänaseks hommikuks küll asendunud pisikese kartusevärinaga ning silmanurka tuli pisargi, entkooli jõudes andis kartus järele ja üllatusega vaatasin hoopis teisi põnne, kes veel enam ärevuses olid.

Esimesel päeval ei jäänud ma veel päris pikalt kooli - emme tuli mulle lõuna ajal järele - ent küllap tuleb juba üsna peagi päev,kus ma terve koolipäeva kl 8:30 - 15:10 vapralt vastu pean! Igatahes algus on tehtud ja õpetajatädi Sophie isegi kiitis emmele,kui tubli laps ma täna olin!
Pidulik sündmus vajab tähistamist ja nõnda lähen õhtul emme ja issiga restorani, ülehomme, laupäeval, on meil aga külalisi oodata, et üheskoos üks issi/emme sünnipäevapidu-kooliminekupidu maha pidada.
Auvaar!!

Kevadistest tegemistest

Tere taas üle pika-pika aja,

taas on peaaegu et linnulennul kaks kuud möödunud minu viimasest kirjutamisest ja nagu kevadeti ikka, on mul päevad päris tihedalt tegemisi täis olnud, nõnda et mahti kirjutamiseks on pisut vähevõitu olnud. Tagasi vaadates on selle aja jooksul toimunud palju: nõnda käisid mul siin Brüsselis külas onu Allan ja tädi Liis koos Emili ja Joonataniga, seejärel sõitsin aga ise tervelt kaheks nädalaks Eestisse, kus olin vanavanemate juures nii maal kui linnas, samal ajal kui emme ja issi kaugel Kariibi mere saarel St Lucial puhkasid. Brüsselisse tagasi jõudes hakkasin ma taas uue hooga lasteaias käima – nimelt on mul kolm korda nädalas hommikuti kolm tundi lasteaia aega, kus ma teiste lastega mängida ja oma prantsuse keelt lihvida saan. Esialgu ei ole suuri keelehüppeid veel toimunud, kui vahest välja jätta vaid emmele ja issile vastu protestides senisele "ei-ei"le lisanunud "no-no".

Kuna kõigest möödunust pikemalt pajatamine võtaks terve õhtu ja poole ööst takkapihta, siis hakkan pihta piskust, ehk siis räägin sellest, kuidas ma nädala eest koos issiga jalgrattatuuril käisime. Ilmad siin Brüsseli kandis on juba nimelt päris suvised, ulatudes nädala eest lausa +28 kraadini ning kuna emmel oli laupäeval kool, siis võtsimegi issiga nõuks laupäeval üks väike rattatuur teha, et ära proovida, kuidas mulle ratta sõita meeldib.

Kõige esimese asjana külastasime poodi, kust ostsime mulle uhke rattakiivri. Seejärel keerasime autonina kiirteele ning poole tunniga olime Aarschoti linnas, kust rentisime ratta ning sõit võiski alata. Esmalt aga väike fotosessioon...

Et sõit mitmeküldsem oleks, otsustasime sõita 23 km kaugusel asuvasse Diesti linna, kus asub suur vabaajakeskus. Päikesepaistes männimetsa ja jõeluhtade vahel lendasid kilomeetrid kiirelt ning vähem kui kahe tunniga jõudsimegi oma sihtkohta, kus saime nii restoranis istuda kui ka mänguväljakul möllata. Minu suurimaks lemmikuks oli seal näiteks rattakarussell.

Kuna pikk päev oli meid päris ära väsitanud, siis tagasisõiduks valisime kaherattalise asemel hoopis raudruuna ning laadisime oma varustuse rongile. Siin näetegi pilti minust mõni hetk enne rongile minekut – nagu näete, tegi kõrvetav kevadpäike minu põsed suisa õunpunaseks J

Külastatud vabaajakeskuses oli ka suur bassein, kuhu me laupäeval ei jõudnud, ent pühapäeval võtsime emme kaasa ja läksime uuesti sinna, et kuumkast ilmast rannas puhata. Kahjuks oli vesi veel külmavõitu – mai algus ikkagi veel vaid – aga basseini serval istuda ja vees jalgu sulistada siiski juba sai!

Viimase paari nädala jooksul on ilm Brüsseli kandis olnud üsna suvine, selle miinuspooleks on aga kuivus, mis meie aia lilledele liiga tahab teha. Seetõttu on aia kastmine kohe lausa väga vajalik ning otse loomulikult olen ma igal ajal valmis emmele selles osas oma abikätt ulatama...

Esimesed päevad lasteaias, peomöll ja külalised Tartust

Bonžuur, mu väikesed ja suured blogilugejad!

Olen koos issi ja emmega juba mõnda aega mõelnud kodu kütkeist vabanemisele ning mänguareaali laiendamisega kohaliku lasteaiani, kus saaksin nii teiste lastega mängida kui ka oma prantsuse keele oskust lihvida. Kahe nädala eest olimegi nõndakaugel, et ilusal esmaspäeva hommikul pakkisin ma oma koolikoti, lasin emme pähe punuda Lotte patsi ning siirdusingi issi kukil esimest korda lasteaeda.

Iga algus on raske ja esimestel kordadel lasteaeda jäädes oli mul ikka kibe nutuvõru suu ümber ning ühel hommikul pidime emme ja issiga lausa terve tunni maadlema, et mind lasteaeda meelitada. Samas kui aga emme mulle lasteaeda järgi tuleb, siis on mul alati hea tuju ja tahaksin jälle tulla. Viimasel kahel korral pääsesime lasteaias käimisel lausa ilma selle va nutuvõruta ning lasteaia mainimine toob mulle pigem ikka naeratuse näole. Ka emmel ja issil on selle üle hea meel ning algse pooleteise tunni asemel olen nüüd lasteaias peaaegu et 3,5 tundi, kella 8:30st kuni keskpäevani, mille sisse jääb nii mänguaeg, kui ka ühislõuna koos teiste lastega.

Oma osa edukal lasteaias käimisel on ilmselt ka toredatel mängukaaslastel - igatahes eelmisel reedel lasteaeda jõudes hüüdis üks tüdruk mulle juba kaugelt "Bonžuur Eliiza" (nii mu nime siin hääldatakse). Omalt poolt olen aga teinud suuri edusamme prantsuse keeles, loendades juba numbreid ühest kolmeni ning väljendades oma heameelt hüüatusega "supöörb" (ehk siis "suurepärane").

Kahe nädala eest sain ma kätte ka tubli annuse kultuuri, käies koos emme ja issiga ansambli Singer-Vinger kontserdil. Kahjuks oli muusika saalis nii vali, et ma ei julgenud seal pikalt olla, küll aga tegime issiga saali ukse taga fuajee tantsupörandal mõned korralikud tantsupoognad.

Ja Singer-Vingeri vanameistrid olid ikka oma tuntud headuses!

Möödunud nädalavahetusel tulid meile külla onu Ants ja tädi Erle Tartust, et Brüsseli rahvale üks vägev šokolaadikoolitus teha ja seda meie Brüsseli elu lähemalt kaeda. Kuna emme oli laupäeval prantsuse keele tunnis, siis tegime neljakesi väljasõidu Belgia lääneossa, kus me esmalt kaesime varakevadist Põhjamerd Zeebrugge sadama lähistel...

...seejärel aga tegime jalutuskäigu Brügge linnas, kus kevad oli täies hoos nin Begijnenhofi kloostri õu oli üheksainsaks nartsissipõlluks muutunud!

Pühapäev oli pühendatud koolitusele ja kuigi mina enamuse sellest veetsin mänguväljakul ja oma voodis tududes, võin siiski öelda, et tulemus oli vägagi isuäratav!

Täna varahommikul läksid me külalised taas Eesti lumevaalude vahele tagasi, meie aga ootame järgmist nädalat, kui meile peaks saabuma teine onu ja tädi - täpsemalt onu Allan ja tädi Liis - koos minu suurte sõprade Emili ja Joonataniga. Elu läheb paremaks, elu läheb huvitavamaks, härrased!! ;) Auaaar!

Aedniku aastaring: kevad

Kui Eestis on märtsikuu veel sügava lume ning lippava suusa aeg, siis Brüsselis on märtsi keskpaik seevastu viimane aeg aias vajalike kevadtöödega alustamiseks. Juba kaks viimast nädalavahetust olen koos emme ja issi ning teiste vabatahtlike abilistega aias rassinud, et kõik kevadtööd õigeaegselt tehtud saaks. Allpool järgnebki lühikene reportaaž mõningatest tegevustest, millega ma ametis olen olnud.

Kevadtöid aias alustasime me puudelõikusega - meie aia viis väärikat õunapuud olid viimaste asstatega hoogsalt oksi kasvatanud, mistõttu oli tagumine aeg tõsisem oksalõikus käsile võtta. Tänu onu Käsperi abile ja kogemusteel saime üle-eelmisel nädalavahetusel üleliigsed oksad maha lõigatud, millele eelmisel nädalavahetusel järgnes okste ajamine läbi oksalõikuri (kokku 8 suurt kotitäit oksahaket ja paras sületäis kaminapuid) ning lõikekohtade mätsimine haavapeitsiga. Nüüd on tulemus silmaga näha ning võib öelda, et jäin rahule!

Lisaks puudelõikusele vajas roosidele laotamist ka meie komposteerimiseksperimendi tulemus. Talve jooksul olid mutukad, putukad ja ussikesed kompostikasti kogutud puulehtede, banaanikoorte ja muu maitsva kallal maiustades tublit tööd teinud ning nüüd võis selle rammusa saaduse roosidele kasvutoeks raputada. Loomulikult lõin ka mina sealjuures oma kühvli ja ämbrikesega aktsioonis kaasa, esmalt komposti ämbrisse kühveldades...

... siis seda transportides...

... ning lõpuks lillepeenrale valades.

Kui kompost veetud, sain alustada selle laialilaotamist oma Puhhimõmmu rehaga, mille emme mulle selleks otstarbeks spetsiaalselt oli ostnud.Et töö kiiremini sujuks, võtsin ka issi koos tema suurema ämbriga kaasa.

Kogu seda suurt kompostivedu oli jälgima tulnud ka meie aia taga metsas/võsas elav oravapere!

Meie aed on nüüd peaaegu et valmis esmaspäeva hommikul saabuvat kevadet vstu võtma. Töö pole aga veel lõppenud - ka meie muru vajab veel pisut värskendavat hooldust, see aga seisab meil juba järgmise nädalavahetuse plaanides.

Minu selle nädala suursündmuseks on aga lasteaia külastamised - sel nädalal käin lausa kolmel päeval lasteaiaga tutvust sobitamas. Oma kogemustest kirjutan ma juba järgmisel korral, seniks soovin teile aga siit +17c sumeda soojakraadiga Brüsselist toredat kevadet!!

Austriast tagasi, edasi kevadesse

Tere taas kõik väikesed ja suured!

Oma eelmise postituse lisasin ma oma blogisse paar päeva enne meie pere Austria-reisi lõppu ning seetõttu jäid sellesse lisamata reisi viimastel päevadel tehtud fotod. Nüüd siis parandan selle vea ja räägin teile oma lumereisi viimaste päevade tegemistest.

Pärast paaripäevast lumesadu meie suusanädala keskel õnnistas ilmataat meid reisi viimasel mäepäeval imetoreda päikeselise ilmaga, mis andis meile veel võimaluse heita pilt nendele toredatele mägedele!

Reede, 25. veebruari hommikuks oligi aeg sealmaal, et aeg oli alustada tagasiteed. Esmalt sõitsime me läbi Austria ja Sveitsi Bodensee järve äärde, kus tegime jalutuskäigu järvel asuval saarel toretsevas Lindau linnas. Kahjuks oli ilma taas pilves ja udusevõitu, mistõttu pikalt me sinna ei jäänud ning jätkasime oma teekonda Saksamaal, jõudes õhtuks Rothenburgi linnakesse, kuhu me jäime ka ööbima.

Mina olin pikast sõidust pisut väsinud ja jäin hotelli ööbima, seevastu issi koos vanaisa ja vanaemaga läksid veel ujuma, täpsemalt kohalikku veekeskusesse, mille tõmbenumbriks oli kuni 29% soolasisaldusega vesi!

Laupäeva hommik tervitas meid taas päiksepaistega ning pärast hommikusööki läksime Rothenburgi linnaga tutvuma. Meie luureandmete kohaselt pidi olema tegemist ühe Saksamaa ilusaima vanalinnaga ning see kirjeldus vastas täpselt tõele - kes lapsepõlves on raamatuid koos pildiga Saksamaa vanadest väikelinnadest lugenud, need võivad ette kujutada, milline pilt meile avanes - palju väikseid sõrestikmaju, keskaegne linnamüür, munakivisillutis...

Igal täistunnil võis raekoja kohal näha kujudega kellamängu ning alljärgneval pildil ootangi ma kellamängu algust, lastes kvadpäikesel mulle ja mu puidust sõbrale Brunole ninale paista!

Pärast jalutustuuri kesklinnas võtsime sihikule kohaliku mänguasjamuuseumi ja ka selles ei pidanud me pettuma: tundsin nagu oleksime me sattunud vanade nukkude võlumaale, niivõrd ehedad olid seal vaatamiseks välja pakdud nukud ja nukukodud...

Siin veel üks pilt Rothenburgi raekoja platsist koos pisikese laupäevahommikuse turuga.

Lisaks vanaaegsele vanalinnale on Rothenburgi maailmakuulsaks teinud ka sealkandis toodetavad kaisukarud ja jõuluehted. Ühe suure kaisumõmmuga koos õnnestus mul lausa ühele pildile pääseda.

Mänguasjapoes paelusid mind eriti vedru otsas hüppavad puunukud, üks neist, võta või jäta, kohe väga-väga Lotte-raamatu Bruno sarnane. Et tal poes igav ei hakkaks, siis ostsime ta endale reisukaaslaseks kaasa.

Kui Rothenburg vaadatud, võisime jätkata oma teekonda üle Frankeni maakonna põldude ja mägede. Ühes väikelinnas paelus medie tähelepanu keskaegne laat koos põllumajandusnäitusega, tegime siis sealgi peatuse, et sealseid vissi-muusid lähemalt vaadata.

Veel peatus Heilbronnis, sõit Frankfurti, öö Frankfurdis, hommikul vanaema ja vanaisa lennukile saatmine ning lõpusirge Brüsseli suunas võiski alata. Autosõit võib tunduda küll lihtsa ja vaevatu ajaviitena, ent nagu järgmiselt pilditki võite näha, murravad sajad kilomeetrid ka kõige vaprama reisiselli...


Nii mööduski siis meie reis! Vahepealse aja jooksul on Brüsselisse tasahilju kevad hiilinud ning oma järgmises postituses pajatangi teile pisut lähemalt oma kevadistest toimetustest. A bientot!!