Wednesday, April 21, 2010

Brüsseli külaliskorter

Meie pisikene majake Woluwe jõe kaldal on viimasel ajal olnud populaarseks rännakusihiks üsna mitmele toredale sõbrale kaugest Eestist. Otsa kevadisele külastussessioonile tegi lahti minu sõbranna Iida Emajõe kaldalt, kes just Tartu kanti tabanud üleujutuse kõrgpunktil tuli mõneks ajaks europealinna elu kaema.

Kuna olen Belgia riigiga enda arvates juba päris hästi tuttav, siis ma väga ringisõitudes ei osalenud, jättes nii Brügge kui ka Namuri kandi tutvustamise rahumeeli issi ülesandeks. Küll aga olin ma väga rõõmus enamvähem endaealise asjaliku mängukaaslase üle, kellele oma toredat mängumaja aias näidata ning liumäest robinal alla lasta. Ning nagu piltideltki näha, veetsid ka meie vanemad mõnusalt aega, lastes meie värskelt soetatud grillil oma potentsiaali näidata ja maitsval veinilt kiirelt ära kaduda.

Juba samal päeval, kui Iida oma vanematega Eestimaale tagasi siirdus, saabusid meile uued külalised, sedakorda tädi Maarika koos minu ristiisa Kaarli ja suure iidoli Allaniga. Oh mis rõõmu ja lusti - lõpuks ometi leidsin Allani näol kaaslase, kes oma ülevoolava energiaga enamvähem võrdväärne müramiskaaslane suutis olla. Ja kui suure ringikarglemise peale väsimus peale tuli, siis oli päris mõnus koos vaiba peal pikutada ning lendurkoer Vipo multikat prantsuse keeles vaadata. Järgnevatel piltidel olen ringi tuuritamas Brügges ja Brüsselis.





Meie reisiseltskonna põhisihiks ei olnud siiski Brüssel, vaid hoopis lähim suurlinn Pariis, kuhu laupäevaks-pühapäevaks suundutigi, jättes mind koos issiga kodu hoidma. Viimasega saime suurepäraselt hakkama. Sealjuures avastasin endas tõelised aednikuandmed: kuna issi oli niivõrd kergemeelne, et minu nähes kastekannu täita ja lilli kasta, siis võite isegi arvata, et järgnevad tunnid veetsin ma veekannu täites ja lilli kastes.... või siis issit lunides, et saaks veekannu täita ja lilli kasta. Ja loomulikult käib ka mulla kobestamine ja lilletaimede istutamine hea aedniku põhioskuste juurde.

Juba Pariisi suundudes oli meie reisiseltsilistel selge, et seoses euroõhku tabanud tuhakatkuga ei saa tagasireis olema sugugi sama kerge nagu siiatulek. Selleks, et siiski ilma pikemalt ootamata koju tagasi saada, kutsuti Eestist kohale lausa eraldi autoekipaaž, mis laekus kohale pühapäeva õhtul ning juba esmaspäeva hommikul saatsingi külalised pikale tagasiteele läbi terve Euroopa.

Järgmisena pidid mulle külla saabuma ristiema Kadi ja vanaema Pille ning tädi kadi on juba ka praeguseks laekunud. Tuhakatkust tabatud Euroopas elatakse ikka üks päev korraga - seega saadan homme issi Strasbourgi, ootan teda ülehomme tagasi ja siis vaatame, kas ka mõni meie järgmistest külalistest kohale jõuab. Ning veelgi enam: kas taevas selgineb ikka piisavalt, et saaksin koos emmega nädala pärast Eestisse lennata. Seega järgige reklaami!

Friday, April 9, 2010

lihavõttereis Normandiasse

Kevadtervitused teile kõigile Brüsseli kandist,
olgugi et kalender näitab siin juba ammu kevadekuud, ei ole belgialik kevad (mis tähendaks vähemalt 20 plusskraadi) kahjuks veel meie linna jõudnud. Tõsi, ilmaennustus annab siiski lootust ja ehk veel enne aprilli lõppu saame siin ka tõelist kevadsooja tunda.
Alles see oli, kui kirjutasin teile oma suusareisist Austriasse. Kuna olen nüüdseks reisipisiku tõsiselt külge saanud ning ei jää oma seiklustega sugugi mitte emmele-issile alla, siis plaanisin juba Austrias naastes uut reisi, niipea kui issi töö juurest pisut vaba aega saab. Selline võimalus saabuski lihavõtete ajal, kus tervel meie perel oli lausa viis päeva võimalus koos veeta ning et seda kõige elamusterohkemalt teha, siis valisime me tegevuseks väljasõidu Põhja-Prantsusmaale, täpsemalt Normandia regiooni.
Sõit algas meil 1. aprilli varahommikul. Kuna sõita oli üle 500 kilomeetri ja pikad sõiduotsad pole mulle veel päriselt omaseks saanud, siis tegime esimese peatuse juba 200 kilomeetri järel I Maailmasõja Somme lahingutandril, kus käisime vaatamas päris mõjuvat memoriaali langenud Austraalia sõduritele.
Mõnikümmend kilomeetrit edasi asus Amiensi linn, kus esmalt külastasime kohalikku hiiglaslikku katedraali.

Pärast kultuuriprogrammi läbimist võtsime väikese hommikusöögi ning seejärel saime katedraali ees kokku ülejäänud reisiseltskonnaga, et pisut veel linnas ringi vaadata.
Pärast lõunapeatust asusime uuesti kiirteele ning olimegi veel enne õhtut juba Normandias meie esimeses peatuspaigas, Le Havre sadamalinna lähedases külas. Vaatamata jahedale ilmale säras päike juba väga soojalt ning seega kasutasin aega taluõues ringi trallimisest, et pikast sõidust väsind liikmeid sirutada.
Kui issi erihuviks on igasugused maakaardid, siis mina piirdun esialgu mänguasjade lammutamisega. Aga sarnane omadus ringipatseerimise asemel nokitsemisele keskenduda on meil küll, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Kuna tegemist oli tõelise Normandia maataluga, siis sai seal ka maaloomi näha, alustades suurtest hobustest (neid ma natuke kartsin) ning lõpetades pisemate vasikatega.
Esimese päeva õhtul sõitsime meie majutuskohast paarkümmend kilomeetrit eemal asuvasse Etretat´ suvituslinna, et pisut mere ääres promeneerida ja kohaliku köögiga tutvust teha.
Järgmisel päeval jätkasime me oma teekonda, sõites läbi Normandia meie puhkemaja suunas. Teel tegime peatuse ühes siidrifarmis, kus vaatasime siidri valmistamise protsessi ning tegime tuuri sealses siidrimuuseumis. Issile pakkus erilist huvi vanaaegne mobiilne kalvadose valmistamise masin (ehk siis maakeeli liikuv puskariaparaat), mida siis sügiseti ühest talust teise kärutati, et ikka igaüks oma liigsest õunamahlast kangemat kraami saaks ajada.
Ja jõudsimegi lõpuks oma tee kaugeimasse otsa ehk siis Prantsusmaa ühe tuntuima vaatamisväärsuse - Mont-St-Micheli kaljukloostri juurde. Klooster asub otse mererannal, mistõttu tee sinna on regulaarselt tõusuvee poolt üle ujutatud. Mistõttu varitseb oht, et ka sinna pargitud autod jäävad vee alla, kui hoiatusmärke tähele ei pane... emme ronis päris künkatipul asuva kloostrini välja, samal ajal kui meie issiga allpool päikest ja lõunaund nautisime.
Ilm on aga muutlik ja pärastlõuna üllatas meid hoopis sajuga, mistõttu läksime vahelduseks Saint-Malo linnas sunud okeanaariumisse kalu ja krabisid vaatama.
Õhtul enne tagasisõitu otsustasime, et aeg on võtta Normandia köögist veel viimast ning kogu reisiseltskonnaga läksime lähedalasuvas linnakeses asunud peenesse restorani.
Ning oligi aeg pühapäeval tagasiteele asuda. Esimese sõidusats viis meid mööda Normandia külateid ookeani rannale, kuulsa D-Day dessandi maabumispaika Omaha Beachile, kuhu ameeriklased on rajanud imeilusa ja hästi hooldatud surnuaia koos teemakohase muuseumiga.
Teise sõidusatsiga jõudsime taas Amiensi linna, kus sedakorda külastasime kohalikku väikest loomaaeda, kus lisaks suurte loomade vaatamisele sai väiksemate pudulojustega (kes üsna vabalt ringi liikusid) lähemalt tutvust sobitada.










Ning olimegi lõpuks kodus tagasi. Reis oli päris vahva ning andis hoogu ka minu prantsuse keele õpingutele - kellegile head aega soovides ei ütle ma enam mitte "daadaa", vaid "auaaa", mille emme-issi üheselt dešifreerisid lapsekeelse versioonina prantsuskeelsest sõnast au revoir (nägemiseni). Seevastu eestikeelseid sõnu tuleb juba juurde lausa robinal ning neid jätkub isegi teistele - eelmisel nädalavahetusel Eestist külas käinud väikesele Idale (kes on minust kaks kuud noorem) õpetasin ma juba esimesel päeval selgeks hüüde "taiaaaa!" (ehk "saia"), pöörates nõnda seni leiva-usku olnud Ida pisitasa ka siinsete saiausuliste radadele. Aga minu viimase nädala tegemised on juba järgmise postituse teema.

Auaaa!

Sunday, March 21, 2010

Meie suusareis Austriasse

Tervitused kõigile väikestele ja suurtele blogilugejatele,

kindlasti olete minu blogi juba ammu unustatud asjade nimekirja kandnud ning seda ka põhjendatult - juba üle kuu aja pole ma blogisse midagi uut kirjutanud. See aga ei tähenda, et midagi uut ja põnevat poleks vahepealse aja jooksul toimunud ning alljärgnevalt üritangi seda mahajäämust tasapisi tasandama hakata.

Minu kõige hiljutisem ja meeldejäävaim suursündmus oli suusareis Alpidesse, täpsemalt Austria Tirooli koos emme ja issiga. Tegemist oli parajalt pika ja väsitava ettevõtmisega - kokku sai läbi sõidetud üle 2000 kilomeetri ning Brüsselist terve nädal eemal oldud. Nüüdseks on reisimuljed jõudnud juba pisut tahenema hakata ning annaksingi teile nüüd lühikese ülevaate opma tegemistest selle reisi jooksul.

Esmalt paar sõna reisiseltskonnast - kokku oli meid tervelt 12 reisiselli, neist 4 väikest reisijat peale issi ja emme ka minu ammune mänguseltsiline Kristofer koos oma emme ja issi, vanaema ning sõpradega. Sõitu alustasime laupöeva, 13. märtsi varahommikul juba kell pool neli. Kuna Brüsselist meie majutuskohta Landecki linnas oli päris pikk maa - üle 800 kilomeetri - siis sõitsimegi esimese päeva hommikul esialgu 2/3 teest kuni Stuttgardi linnani, kus külastasime kuulsat botaanika-loomaaeda Wilhelma. Olgugi et kevad ei olnud selleks ajaks veel päriselt kohale jõudnud, olid sealses kasvuhooned orhideed ja kameeliad juba täies õitsemishoos.


Minu viimane loomaaiakülastus jäi enam kui poole aasta tagusesse aega, mistõttu oli mul väga hea meel, et sain uuendada oma tutvust kireva loomaseltskonnaga, sealhulgas kukkurroti...

... elevandude....

... ning lasteloomaaia kitsekestega (neid ma alguses küll pisut kartsin, aga nähes, et kitsed silitamisest ülimat mõnu tundsin, siis oli mul hiljem keeruline juba nendest lahkuda...).

Aga mis siin enam oodata - kuna meie sihtpunktiks oli ikkagi lumised-päikeselised Alpi mäed, siis jätkasimegi oma teekonda, olles laupäeva õhtuks oma majutuskohas Landeckis. Järgnevatel päevadel tegelesingi põhiliselt lähedalasuvate suusakeskuste külastamisega. Põhapäeval külastatud esimeseks suusakeskuseks oli Paznauni orus asuv Kappl (http://www.bergbahnenkappl.at/), mis tervitas meid imeilusa päikeselise ilmaga.

Suusakeskuse mäejaamas oli mitu lasteatraktsiooni, mida sai ära proovitud, üheks selliseks oli näiteks lumerõngakarussell, kus ma nagu merehädaline ringe tegin.

Esmaspäeval võtsime sihikule Serfaus-Fiss-Ladise suusakeskuse (http://www.serfaus-fiss-ladis.at/de/), mis oma mitme mängumaaga osutus väga lastesõbralikuks kohaks. Olgugi et ise olen veel suuskadel möllamiseks liiga pisike, sain ma nii mõnelgi atraktsioonil möllata ning juba kahe-kolme aasta pärast võib see olla minu esimeste suusavallutuste kindlaks sihtkohaks.

Teisipäeva hommik tervitas meid vahelduse mõttes lumesajuga, mistõttu otsustasime mäevallutustes pisikese puhkepausi teha ning külastada Sveitsi, täpsemalt Samnauni küla. Päev kuluski külas ringi tatsudes, tax free poode külastades, vahepeal väljailmunud päikest nautides ja õhtupoolikul kaks tundi veekeskuses möllates.

Kolmapäeval võtsime sihikule kohaliku Veneti mäekeskuse, mis oli meie majutuskohast vaid mõne kilomeetri kaugusel. Kuna olin Sveitsist omale päikeseprillid hankinud, siis saingi juba päikeseterrassil mõnusat varakevadet nautida...

... kauneid oruvaateid imetleda...

... ning koos emme-issiga fotograafile poseerida.

Kuna ilm oli väljas tuulisevõitu, siis veetsin suurema osa ajast mäekeskuses asunud lasteaias, kus nädala sees peale minu veel vaid üks laps mängis.
Neljapäeval väisasime veelkord Serfausi suusakeskust, kus ilm oli võtnud juba tõelise kevade mõõtmed koos +14 soojakraadi aj kõrvetava lõunapäeikesega. Reedel aga tabas mind pisikene palavikuhoog, mistõttu veetsimegi viimase päeva majaseinte vahel ning Landecki linnakeses ringi jalutades. Nii jõudiski kätte laupäev, millega meie suusaseiklus ka lõppes - järgnes kodureis läbi Austria, Saksamaa, Luksemburgi ja Belgia, kuhu siis õhtuks üsna väsinuna ka pärale jõudsime.

P.S. Tulles tagasi blogisissekannete juurde, siis üsna mitmed minu tegevused on seotud emme korraldatava Brüsseli Mudilaga, mille tegemisi-toimetusi saab jälgida Facebookis: http://www.facebook.com/pages/Brusseli-Mudila/321013733635

Friday, February 12, 2010

Brüsseli Mudila

Kuna Brüsselis kulub Eesti lastele alati ära emakeelne arendav mängukeskkond ning emmedele pisuke suhtlus kohvitassi taga, siis otsustas emme koos teise tubli Eesti emmega luua "Brüsseli eestlaste laste ning emade mängu-ja seltskonnaklubi Mudila". Meie kokkusaamised toimuvad igal kolmapäeval kas siis meie kodus või siis tädi Kadri ja Anoushka pool.

Mudilasse on oodatud eelkoolieelsed lapsed - ehk siis kuni neljaaastaseks saamiseni - koos emmedega. Mudilas saavad lapsed mängida ja suhelda ning enamasti on kavas ka arendavad aktiivsed tegevused kutsutud külalisega.

Eelmisel kolmapäeval toimus esimene Mudila mänguring ning sedakorda oli see Anoushka juures Tervurenis. Lastele oli laulu ja mängujuhiks kutsutud tädi Mari. Oli igati kordaläinud ja tore üritus!




Järgmisel kolmapäeval on lapsi koos emadega oodata juba meie juurde, sedakorda siis toimub "Mudila pannkoogihommik" koos mängu ja lauluga. Seekord on üllatuskülaliseks Brüsselis pikka aega beebikooli juhatanud tädi Tiina. Hiljem lähme lõunasele jalutuskäigule ja linde toitma Malou parki. Kindlasti saab meil tore olema!

Maavanaema-ja vanaisa külaskäik

Eelmise nädala reedest kuni selle nädala kolmapäevani oli mul rõõmu laialt, sest Eestist olid meile külla sõitnud ei keegi muu kui maavanaema ja -vanaisa. Kuna issi oli samuti terve nädala kodust ära (Strasbourgis tööl ja kahte suusamaratoni sõitmas), siis oli külaliste saabumine eriti tore!

Kuigi see pea viis päeva läks kokkuvõttes üsna kiirelt, jõudsime teha nii mõndagi.

Loomulikult tutvustasime vanaemale-ja vanaisale linna ning meil oli emmega valmis mõeldud paras turistiprogramm.

Kõigepealt jalutasime meie kodupargis. Ja nagu järgnevatelt piltidelt näha, ilmaga meil vedas.

Linnud, kellega on meil välja kujunenud sümbioos- meie anname neile kodust üle jäänud saia ja nemad pakuvad meile igapäevast silmailu ja rõõmu nende toitmisest.

Käisime tüüpilisel kesklinna turistituuril, kus sai külastatud nii börsihoonet, Raekoja platsi ning loomulikult pissivat poissi.


Laupäeval käisime turumelu uudistamas Midi raudteejaama turul, kus kohati läks pakkumine päris valjuhäälseks, sest kohalike (enamasti türklastest) müüjate moto on: kes kõvemini karjub, sellelt ostetakse rohkem. Meie, tagasihoidlikud eestlased vaatasime küll, kuidas kiiremini vaiksema nurgakese leiaks, kust oma ananass ja sibul ära soetada. Aga kellel närvi on, soovitame soojalt!

Esmaspäeval külastasime kohalikku turismimessi, kus võis infot ja reklaami saada maade kohta üle kogu maailma. Pärast seda kinnitasime keha ja käisime vaatamas Brüsseli ühte külastatauimat vaatamisväärsust, Atomiumi. Soovisime minna ka Mini-Euroopasse, aga see oli talvepuhkusel. Kel plaan siiski minna, siis neile teadmiseks, et nad avavad uuesti märtsi lõpus.

Aga aitäh vanaemale ja vanaisale, et võtsite vaevaks tulla!

Thursday, February 11, 2010

Eliise - Eesti sõnaraamat (täiendatud versioon).

Kuna eelmisel korral ununesid pooled juba kasutusel olevatest sõnadest, tuleb välja anda "Eliise -Eesti sõnaraamatu" täiendatud versioon.

Niisis, kokku juba üle kahekümne sõna

"emme" - kasutusel igal suvalisel ajal, võib olla suunatud nii emmele kui issile, võib väljendada mingit soovi, kutset, mõttevälgatust, aga ka lihtsalt küsimust, et kuidas läheb;
* "emmmeeeee" - nõudlik küsimus, mida kasutatakse emme puudumise korral (näiteks lõunaunest oma voodis ärgates);
* "emmeemmeemmeemmeeeee" - emme, issi ja kogu maailma peale solvumist väljendav hüüe, tavaliselt koos pisarate ja pearaputustega;
* "isssss" - issi suhtes sõnaga "emme" võrdselt kasutusel olev sünonüüm;
* "mämm-mämm" - söögiisu;
* "mõmm-mõmm" - sõltuvalt kontekstist: kaisukaru, soov kuulda "Mõmmi unelaulu", karupilt raamatus;
* "pääoo" - kass;
* "öh-öh" - siga;
* "uff-uff" - koer;
* "möö" - veis;
* "ai-ai" - kuum praeahi;
* "ehhee" - üllatus;
* "tätä" - sõltuvalt kontekstist: tädi või tita;
* kurguhäälne kilje koos käte vehkimisega - eitus.
* "ei taa"- ei taha;
* "tissi" - just seda tähendabki;
* "nana" - vanaema või vanaisa;
* "papu"- jalanõud;
* "ajja" - alla;
* "taaai" - sai;
* "mahh"- mahl;
* "pajj" - pall;
* "aitähh" - tahan midagi saada või kõht on täis;
* "äh-äh" - kakahäda, kaka;
* "häpu" - tähendus tuvastamisel, ilmselt mittemaitsev toit;
* "pääbu" - tähendus tuvastamisel.

Saturday, February 6, 2010

Mütsimaania

Eliiset on tabanud mütsimaania. Kõik mütsid, või esemed, mis meenutavad mütsi, üritatakse ise pähe panna. Järgnevalt võib näha mõningaid ülesvõtteid sellest.