Servus und Grüss Gott!

Jawohl, meine liebe Freunde - Servus und Grüss Gott aus Österreich! Ehk siis maakeeli väljendatuna olen ma nüüdseks jõudnud Alpi mägede Brandnertali orus asuvasse Brandi külakesse suusapuhkust veetma.

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma alustama juba nädalatagusest ajast, mil meie pere asus Brüsselist lõuna poole teele, võttes esmalt sihiks meile juba tuttava Strasbourgi linna. Sel ajal kui issi tööl käis, veetsin mina lõbusalt aega, jõudes muuhulgas linnas ringi jalutada ning laste mängumaailmas käia. Juba kolmandal reisipäeval sai aga meie reisiseltskond täiendust – nimelt liitusid meiega maavanaema ja –vanaisa, kes Eestist läbi Riia ja Frankfurdi meie juurde reisisid.

Reisi neljanda päeva, reede, hommikuks oli issi tööasjad korda aetud ning päris puhkusereis võis alata. Kuna vanavanemad ei olnud Strasbourgi linnas enne käinud, siis tegime esmalt jalutuskäigu hommikuses Strasbourgis koos laevasõiduga Illi jõel. Laevasõidu ajal oli võimalik kõrvaklappidest linna tutvustavat teksti kuulata ja seda võimalust ma loomulikult kasutamata ei jätnud.

Ekskursioon tehtud, oli aeg keerata autonina Saksamaa poole ning lõuna suunas teele asuda. Peale kahetunnist sõitu jõudsime Sveitsis asuvasse Schaffhauseni linnakesse, mis on eeskätt tuntud linna keskel asuva suure Rheinfalli kose poolest. Kose keskel asuvale kaljusaarekesele on võimalik isegi laevaga sõita, kuna aga veebruar on turismi madalhooaeg, siis kahjuks laev sinna ei sõitnud ning meie piirdusime üksnes jalutuskäiguga mööda jõe kallast ning kosemühina kuulamisega.

Reedene reisipäev oligi sellega juba õhtusse kaldumas ning taas autosõit (statistikahuvilistele: kokku läbisime selle päeva jooksul tervelt viis riiki, Euroopa ühest suurimast Prantsusmaast Euroopa ühe pisema Liechtensteinini) ja paari järjekordse sõidutunni järel jõudsimegi oma majutuspaika Austrias Vorarlbergi liidumaal asuvas Brandi külakeses. Majutuskoht jättis meile väga hea mulje, suurte avarate tubade ning hommikuse miljonivaatega ümbritsevatele mägedele.

Laupäeva hommik tervitaski meid päiksepaistega ning kohe alustuseks võimsa mäeelamuse saamiseks sõitsime juba sama päeva pärastlõunal lähedalasuvasse suusakeskusesse ca 1100 meetri kõrgusel, kus issi ja emme paar esimest suusatiiru said teha ning mina vanavanemate seltsis õhtupäikest ja õunamahla sain nautida.

Eelmise pildi taustast näete, et lumeolud väljaspool radu ei olnud just kiita ning isegi sedavõrd kõrgel vaatas vastu täiesti must maa. Järgnevad päevad tõid aga tublisti lumelisa, lund kallas tervelt kaks päeva ühtejutti ning korraga oli nii org kui mägi riietatud uhiuude valgesse lumekuube. Emme ja issi kasutasid neid päevi põhiliselt suusatamiseks, mina aga kasutasin seda vanavanematega mängimiseks ning kohalikus külakeses ringijalutamiseks. Tegevust jätkus ka õhtuteks, ühel õhtul olime veekeskuses, homme õhtul asga on meil plaan minna nukuteatrit vaatama.

Täna, kolmapäeval, oli aga päike taas tagasi ning pärastlõunal sõitsime kõik koos mäesuusakeskusesse, kus ma kelgul koos issiga mõned liud mäest alla sain lasta ning mäepäikesel omale punased põsed lasin maalida! Vähe sellest, lisaks õnnestus mul lausa issi süles mäest alla suusatada!!

Tagasi Saksamaa suunas hakkame me liikuma ülehomme hommikul, seega on meil veel pisut aega siinkandis ringi vaadata. Ka Saksamaal on meil pisike ekskursiooniprogramm ette nähtud, ent kuidas kõik kulges ning mida huvitavat ma seal nägin, sellest saan teile kirjutada juba pühapäeval. Seniks toredat nädalat teile – hoolajeerihii und tschüss!!

Vanade võlgade vol 2

Jätkan siinkohal meenutustega nüüdseks juba pea kahe kuu tagusest ajast, mil Brüssel oli mattunud lumesse (jah, 10 cm lumekatet võib siinmail tõesti lumesse mattumiseks nimetada) ning meie pere oli stardipakkudel, et jõuluvaheajaks Eestisse tormata. Enne seda otsustasime aga teha tiiru peale Brüsseli jõuluaja vaatamisväärsustele ning otse loomulikult oli põhilisemaks atraktsiooniks Brüsseli enda jõuluturg, mille üle brüssellased ise igatahes väga uhked on. Sattusime siis meiegi ühel kolmapäevasel õhtul sinna turule ja tõepoolest - olgugi et see oma suurusega maailmarekordeid ei rünnanud, oli sellegipoolest tegemist mõnusa ajaveetmiskohaga, kus sai jõuluküpsetisi proovida, vaaterattaga sõitu teha ning jõuluglögi maitsta.

Jõuluaja haripunktiks Brüsselis on kindlasti Brüsseli eesti laste jõulupidu, mis sedakorda toimus Brüsseli lähistel Overijses külakese rahvamajas. Iga aastaga on osalevate eestlaste arv kasvanud ning nüüdseks on juba raske kõiki lapsi ühele pildilegi saada. Ühe katsetuse issi siiski tegi - proovige, kas leiate minu ja emme sellelt pildilt üles!

Lisaks Brüsseli eestlaste üldisele jõulupeole toimus ka issi korporatsioon Rotalia jõulupuuüritus, mus minagi käisin ning suure-suure kingituse sain!

Loomulikult ei jagata jõuluajal kingitusi mitte niisama siniste silmade eest, selle nimel tuleb enne vähemalt kuu aega jõulusalme õppides vaeva näha. Aga - mida raskem õppustel, seda kergem lahingus! Minul igatahes tasus see suur õppimise avev kenasti ära ja kui jõuluvana tulles esimesest kohmetusest oli üle saadud, siis tulid ka salmiread päris kiiresti välja!

Jõuluaja sisse mahtus ka meie tantsurühma esinemine Euroopa Koolis.

Ja oligi aeg lennukile hüpata ning Eestimaapoole reisida. Eesti võttis meid vastu tõeliste lumemägedega, kusjuures jõulu esimesel pühal olime lausa peaaegu et terve ööpäeva lumevangis. Mina end sellest loomulikult häirida ei lasknud ning olin hoopis maavanaemale kapsapirukate tegemisel tubliks toeks.

Kuna maavanaema ja -vanaisa elavad talvepealinna Otepää vahetus läheduses, siis ei olnud meie jaoks keeruline sõita Pühajärve spaasse, kus ma sain vees sulistada (eriti muidugi minu lemmikkohas - mullivannis). Veelgi enam, issi-emme üllatuseks võtsin hoopis kätte ja hakkasin ise ujuma, tõsi, seda kätiste abil, ent siiski täiesti ilma issi-emme abita. Alguses oli mul küll pisut kõhe, aga siis harjusin selle uue olekuga ära ning tüürisin mõnuga nagu Peipsi lodi mööda lastebasseini ringi.

Jõuluvanal tuli minuga sellel jõuluajal ikka päris mitmel korral tegemist teha ning tulemata ei jäänud ta ka kõige olulisemal õhtul - jõuluõhtul. Kuna olin teda detsembrikuu jooksul juba päris mitmel päeval näinud, siis seekord ei üllatanud tema tulek mind isegi eriliselt - nähes jõuluvana uksest sisenemas, hüüdsin rõõmsalt: "Jõulyuvana, tule edasi" ning seadsin end juba kuuse juurde valmis. Alljärgnevalt paar pilti, kus ma koos emme-issiga jõuluvanale poseerin.

Väikese omapoolse üllatusena lasin ma teoks teha emme ammuse salasoovi ning - nimelt oli emme alati tahtnud mulle patsi teha, kuid mina sellesse ideesse eriti soosivalt just ei suhtunud. Tänu positiivsetele eeskujudele (kelleks oli, nagu arvatagi võite, koeraplika Lotte) lasin ma aga jõuluõhtul endale vanaemal viimaks väikese patsi teha ning mis salata, meeldis see isegi mulle endale.
Esimese jõulupäha õhtul sõitsime edasi Tartusse, kus me jätkasime jõulupühi linnavanaema ja -vanaisa juures. Ühtlasi toimus taaskohtumine Emili ja Joonataniga ning alljärgneval pildil näete stseeni lavastusest "Võta eelmise jõulu perepilt ja tuvasta, kes on kes".

Jõuluaja sisse mahtus veel teisigi külaskäike, nõnda olime näiteks minu sõbratari Ida sünnipäeval, kuhu oli kogunenud ka palju teisi lapsi.

Sünnipäev oli ka minu siinsel Brüsseli sõbral Kristoferil. Peo toimumiskohaks oli issi korporatsioonimaja all asuv mängumaa, kus muuhulgas sai võimlemisrõngastel paar kärmemat tiiru teha.
Jõulu- ja uusaastapeo aeg möödus ikka tõesti kiiresti ning olgugi et nüüdseks oleme Brüsselis tagasi, kus termomeeter harva alla nulli langeb, oli lumises Eestis viibimine ka päris huvitav kogemus. Mälestuseks sellest ajast on mul ka mõned perepildid ja siinkohal näetegi meie pere tõies talvevarustuses jõulude ajal. Et aga talvetunnet mitte päris ära unustada, siis on meie pere nüüd, veebruari keskel, siirdumas Austria mägedesse suusareisile ning sellest hakkan ma lähemalt pajatama juba järgmistes postitustes! Auaar!! (ehk au revoir!)

Vana aasta võlad ja uue aasta tegemised

Tervitused kõigile mu suurtele ja väikestele blogilugejatele!

Märkamatult on möödunud tervelt poolteist kuud minu viimasest kirjutisest. Tõepoolest, aasta viimane kuu ning uue aasta esimesed nädalad on mul üsna tegusad olnud ning sealjuures pole eriti mahti blogipidamiseks jäänud. Oma osa mängis siin ka asjaolu, et olin peaaegu et terve kuu – detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani – Eestis, ehk siis toimus pikaajaline kohtumine blogilugejatega! Kindlasti kirjutan ma pisut pikemalt ka nendest nädalatest, ent kuna mul on üpikk blogikirjutamisvõl õiendada, siis hakkan pihta kõigepealt kõige vanematest ning kõige uuematest tegemistest, mis selle aja sisse jäid.

Detsembri teisel nädalal, mil ettevalmistused jõuludeks olid haripunktis, olin ka mina jõulusuminast haaratud: nimelt toimus eelmise aasta Mudila-sarja viimane üritus, milleks oli piparkoogiküpsetamine sõbranna Lara juures. Järgmist pilti vaadates võiks küll arvata, et me oleme lausa kaksikud...

Piparkooke on ise tore teha, ent koos emmega tulevad need eriti maitsvad välja!

Nüüd aga ajahüpe üleeilsesse õhtusse, mil me vihmase Brüsseli talveilma eest koju peitu olime pugenud ning mina oma värskelt õpitud teadmisi akvarellidega maalimise kunsti alal rakendasin. Minu lemmikuks on mustvalgete piltide ülevärvimine, selleks lasin issil internetist mõned pildid välja printida, seejärel võtsin välja akvarellvärvid, kastsin pintsli veeklaasi ning maalimisõhtu issi juhtimise all võiski alata.

Iga algus on pisut konarlik ning nõnda tuli issil mulle alguses pisut tehnikat õpetada ja ka värvid kippusid sassi minema. Aga vahva oli see tegevus alguskohmakusest hoolimata!

Ja siin näete nüüd esimesi tulemusi – elevant ues akvarellivõtmes!

Lõpetuseks ka paar sõna minu viimaste nädalate saavutuste kohta. Kui veel detsembri alguses nõudis minu mõtteavaldustest arusaamine kõrgema tasandi tõlgendusoskuseid, siis nüüd oskan ma oma mõtteid ja arvamusi juba päris arusaadavas keeles väljendada. Issile-emmele on see ühelt poolt kergenduseks – saavasd nad ju nüüd paremini aru, mida ma tahan – teisalt aga on minu tahtmised vahest nõnda suured, et emme ja issi nendega sammu pidada ei jõua ja siis võib vahel vana pahanduseuss oma tempe tegema hakata. Igatahes mõjus jõulupuhkus selles osas mulle väga hästi ja seniajani meenutan seda aega hää sõnaga, olgu selleks siis kas maavanaisa õpetatud laulud või hoopis linnavanaema päevaplaan "mänguasjamuuseum ja Aurakeskus", mis nüüd minu lemmiksoovide hulka kuulub.

Eestis oli küll tore olla, aga kodus on ka mõnus. Koduuksest sisse astudes oli minu esimeseks sooviks kohe oma vana head nukumaja vaadata ning nüüdki leian igal päeval mõne hetke aega, et nukumajategelastega paar asjatoimetust korda ajada. Ka köök leiab kasutust ning kui emme-issi süüa teevad, siis toimetan ka mina oma kööginurgas asjalikult kaasa.

Algus on tehtud – järgmises blogipostitusest räägin veel natuke mõõdunud jõuluajast nii Brüsselis kui ka Eestis, aga siis on ka aeg möödunud aasta lõplikult selja taha jätta ning uue aasta tegemisi kajastama hakata. Seniks aga lumist-hubast jaanuarikuud teile kõigile!

Talvetaat saabus Brüsselisse

Tere kõigile blogijälgijatele! Nagu allolevalt pildilt isegi näha võite, ei ole Eestis möllav lumetorm Brüsselitki riivamata jätnud ning ööl vastu teisipäeva sadas maha siinseid olusid arvestades päris märkimisväärne lumevaip. Nõnda avaneski mulle hommikul õue vaadates tõeline talvepeisaazh, isegi roosidele oli lumi sooja teki peale tõmmanud, murust, õunapuudest ja mängumajast rääkimata.

Minu kartmatu emme otsustas kohe hommikul auto uusi talvekumme testima hakata ning nõnda sõitsimegi kahekesi tädi Mari juurde tantsutundi. Üldse pean mainima, et emmest on päris regulaarne autojuht saanud – iga nädal sõidame teisipäeviti tantsutundi ja tagasi. Kuidas need oskused ikka muidu tulevad, kui mitte harjutamisega.

Möödunud nädalavahetusel algas siis ka ametlikult jõuluaeg, mille juhatas sisse esimene advent. Meie peres on ettevalmistused jõuludeks täies hoos: emme meisterdab Brüsseli laste jõulupeoks kaunistusi ning meie issiga harjutame laule ja luuletusi, mida jõuluvanale ette kanda. Alljärgnevalt näetegi pilti sellest, kuidas ma koos issiga harjutan meie ühist kostümeeritud-animeeritud etteastet, milleks on tuntud tudengilaul "Me oleme kaks lõbusamat selli" (minu keeles lühidalt "Tats õbusat telli").

Seda et tudengitemaatika ja õpingud mulle lähedased on, saab näha ka järgmiselt pildilt, kus ma olen rekvireerinud issi tudengitekli, selga ajanud oma koolikoti ning asjatan värvipliiatsite maailmas.

Värvipliiatsid on üleüldse minu praeguse hetke moeteema. Pärast pikki katsetusi erinevates kunstivaldkondades olen enam-vähem kindlalt püsima jäänud kujutava kunsti juurde, mille ilmekaks näiteks on kümnekonna päeva eest maalingutega täidetud trepisein. Nagu näete, olen kasutanid erinevaid värvilahendusi ja maalimistehnikaid, saavutades nõnda märkimisväärse küpsuse juba nii umbes neljandal-viiendal astmel. Kahjuks ei mõistnud emme minu teguviisi samamoodi kui mina, manitses mind enam seinale mitte joonistama ning seejärel eemaldas kunstiteose kiirelt märja lapiga.

Pikki pimedaid talveõhtuid saab veeta mitmel moel. Ühel õhtul võtsime näiteks ette täheklotsidest võimalikult kõrge torni ehitamise, saavutades sealjuures mitteametliku rekordi 22 klotsi, mis on minu enda poikkusest ikka peajagu rohkem. Kinnituseks sellel on siis ka juuresolev foto.

Tulles tagasi jõuluteema juurde, siis erinevalt Eestist, kus lapsi külastab jõuluvana või mõnes kohas ka näärivana, on Belgia laste põhiliseks lemmikuks hoopis Püha Nikolaus, kes ööl vastu 6. detsembrit laste kodusid külastab ning neile hulgaliselt kingitusi jätab. Erinevalt jõuluvanast elab Nikolaus hoopistükkis Hispaanias, kust ta igal aastal novembri keskel laevaga Belgiasse Antwerpeni linna sõidab. Nikolause saabumine Antwerpenisse on alati tähtis sündmus - Nikolaus sõidab laevaga sadamasse ning kail seisvad lapsed tervitavad siis teda lauldes.

Kuna Nikolausel on alati palju tööd, siis on tal ka abimees - tõmmunahkne Must Peeter. Ametliku versiooni kohaselt on Must Peeter moorlane ehk maur, kelle Nikolaus Hispaaniast endaga kaasa võtab. Uuemal ajal ei peeta seda versiooni enam poliitiliselt eriti korrektseks ning väidetakse hoopis, et tema must nahavärv olevat tingitud hoopis pidevast korstna kaudu majadesse ronimisest. Musta Peetri ülesandeks on saata Püha Nikolaust tema ringkäikudel ning sealjuures lastele komme ja kingitusi jagada.

Möödunud nädalavahetusel käisime Maastrichti linnas sealseid jõuluettevalmistusi kaemas ning muuhulgas kohtasime tänaval ka õhupalle jagavat Musta Peetrit. nagu pildilt näha, ei olnud esimene kohtumine küll eriti rõõmuküllane - vaatamata kümblusele Brüsseli multikultuurses keskkonnas pani musta moorlase nägemine mul kergelt alahuule võbisema küll... aga pärast õhupalli saamist oli mul tuju juba rõõmsam ja veel õhtulgi jätkus mul juttu Mustast Peetrist, õhupallist ja selle lendamisest puuokstesse.

Kuna ilm oli küllaltki jahe, siis piirdusime jalutuskäiguga linna keskväljakule, kus istusime pisut kohvikus ning seejärel tegime lühikese ringsõidu turistibussis. Alljärgnevalt näetegi stseeni, kus ma emmega vaidlen (teema: kas on mõistlik sõidu ajal mööda bussi istmeid ringi ronida), kogu kehakeele rikkust sealjuures abiks võttes.

Sarnaselt oma onutütrele Emilile on ka minust kujunemas spetsialist sõnahuumori valdkonnas. Viimaseks näiteks on sõna "kraanikauss", millega ma tähistan mitte päris kraanikaussi, vaid jalatuge, mille abiil selle päris kraanikausi manu pääseda. Kuna tegemist on ühe minu lemmikaksessuaariga, mida mulle lisaks meeldib ka tualetipoti, laua, voodi jms juurde vedada, siis kipub see pidevalt kuhugile suvalisse kohta vedelema jääma ja nii võibki hommikuti vahel kuulda issi vaikset vandumist: "K***di kraanikauss!", kui ta parajasti pimedas teed otsides jälle minu jalatoe otsa koperdab...

Huumorisoone kuivamist lähemas tulevikus oodata ei ole: viimase nädala avastuseks oli mul issi DVD kogumik "The Ultimate Collection of Monty Python Flying Circus", mida ma nüüd suurima heameelega vaatan. Issile ma juba demonstreerisin oma versiooni The Ministry of Silly Walks parimatest kõnnakutest ning kui emme täna telekat kinni tahtis panna, siis protesteerisin ma ägedalt: "Eiii, see on iluuuus!"...

P.S. Lumesadu jätkub ka täna, kolmapäeva õhtul - sellist valget lumevaipa kohtab siin harva!

Mosel ja Eifel

Möödunud nädalavahetus Belgias möödus koolivaheaja tähe all – kuna kooliõpilastel oli sügisvaheaeg, siis oli Brüssel tavaliselt palju vaiksem ning liiklustki tunduvalt vähem. Mina koos emme-issiga küll vaheaega ei pidanud, kuna aga esmaspäev ja teisipäev olid vabad päevad, siis otsustasime, et teeedest me ühise sügisväljasõidu Saksamaale Moseli jõe äärde ning tagasiteel vaatame ka Eifeli mägedest ja Aacheni linnast läbi.

Oma sõitu alustasime me pühapäeva ennelõunal. Tee viis meid Liegest mööda üle Ardennide ning juba esimeste tõusude järel oli näha, et sügis on Ardennides juba tunduvalt tugevamalt kanda kinnitanud kui Brüsselis. Teeääred olid täis kirjuvärvilisi puid ja vanajumal rõõmustas meid lausa pilvitu sügisilmaga, kusjuures sooja olid korralikud 15-16 kraadi.

Peale 2,5 tunnist sõitu ja 250 kilomeetri läbimist silmasime enda ees Moseli jõge ning kohe sealsamas Zeltingen-Rachtigi linnakeses asuski meie esimene peatuspaik. Meie hotell oli tõeliselt rüütellik – nimelt oli see hoone mitmesaja aasta jooksul kuulunud Saksa Ordu veinimeistritele, seega võisime ette kujutada, millised maastikupildid olid Saksa ristirüütlitel silme ees, kui nad kauges külmas Põhjalas Moseli kandi orduvendade saadetisi mekkisid. Nüüdseks on aga ajad muutunud ning ristirüütlitest oli järele jäänud vaid ukse ees toretsev kuju, mille juures issile poseerisin.

Hotellis end sisse seadnud, asusime külaga lähemalt tutvust tegema. Tegemist oli tõelise Moseli veinikülaga, kus paljude majade ees on tänapäevani vanad veinipressimistõrred säilinud. Pea iga maja juures oli ka silt, mis kutsus veinidegusteerimisele, ent kuna oli pühapäev, siis olid kõik kohad kinni ja seetõttu jätsime degusteerimise järgmiseks korraks.

Õhtu hakkas hämarduma ning aeg oli pilk heita meelelahutusprogrammi. Vahetult hotelli vastas teisel pool jõge asuvas Macherni kloostris oli ülesse seatud suur telk, kus toimus ehtne Baieri stiilis Oktoberfest. Olgugi et valdav enamus klientuurist oli juba pensioniealine, võeti meie saabumine sinna hästi vastu, seega istusime maha, võtsime mahla-õlle-veini ette ja hakkasime puhkpilliorkestrite võistumängimist kuulama. Mulle on puhkpillimuusika alati sügava mulje jätnud, seetõttu oli mu ninasuund lava suunas naelutatud ja emmel õnnestus mind seepärast üksnes selja poolt pildistada...

Ca kl 19 paiku oligi aeg hotelli välja puhkama minna ja jätta külanoorus (keda vaikselt juba kogunes) rokkbändile kaasa elama. Võite ise ette kujutada, kui magus mu uni oli!

Järgmine hommik tervitas meid tiheda uduga. Pärast väikest jalutuskäiku külas sõitsime ca 7 km eemal asuvasse Bernkastel-Kuesi linnakesse, kust kl 11 väljus laev tunniajasele kruiisile mööda jõge. Mina kasutasin seda aega põhiliselt oma lemmiktegevusele – joonistamisele – jättes emmele võimaluse napsata fotoaparaadiga mõned kaunid momendid möödaujuvatest kallastest ja udu seest tasapisi välja ujuvatest vaadetest.

Lõunaune võtsin vastu taas autos, et sõita ca 120 km põhja poole läbi Eifeli mäestiku Hellenthali küla lähedal asuvasse loomaparki. Loomapargi eripäraks oli treenitud kotkaste ja pistrite demonstratsioonesinemine, mida ma järgmisel pildil parajasti koos issiga jälgisin. Minu pilk pole kõrvale suunatud mitte niisama – jälgin parajasti madajalt üle piltnikust emme pea pikeerivat pistrikku J

Linnupargile järgnes ringkäik loomapargis kõigi oma eeslite, sigade, karude ja muude vahvate tegelastega.

Oligi päev õhtul ja aeg suunduda uude majutuskohta – Paulushofi hotelli Rurbergi külakeses. Kohale jõudsime juba pimedas ning kuna hotellis oli suur mõnus bassein, siis veetsin tudieelse pooltunni seal sulistades.

Järgmisel hommikul rõõmustas meid taas selge sügisilm ning tegime hotelli ees asuva suure paisjärve kallastel väikese jalutuskäigu.

Seejärel võtsime suuna Aachenile ning peale sisseoste kaubakeskuses jõudsime Hollandi piiri ääres asuvasse Aquana veeparki, kus vees sulistades ja kohvikus mahla limpsides veetsime peas kolm tundi. Ning oligi aeg autonina kodu poole pöörata, kuhu me kell kümme õhtul ka saabusime.

Emme vahepala – Eliise sõnaraamat

Eelmise postituse jätkuks avaldame Eliise sõnaraamatu, mida oleme täiendanud kolm kuud ning lisanud siia sõnad, mille mõistmine ilma sõnaraamatu abita võiks raskeks osutuda. Eliise sõnavarasse kuulub ka üks Eesti keeles kõlav ropp sõna, mida me siin küll ei kajasta kuid Eliisel tähendab see pükse ja vahel ka küpsist.

Matsid-lapsed
Pupu-pummi - lutsukomm
Tät-tät- lind
Tata - kaka
Mumm- mesimumm
Tillat- Kaelkirjak
Oue-Õue
Oona – õun
Apasiin - apelsin
Vatt- Elevant
Puup- kook
Tutt-kurk
Oval-orav
Taadan- Kardan
Huu-suur
Nänni-jänes
Talli-talli – kalli-kalli
Manaisa – vanaisa
Nana – vanaema
Päta-päike
Muta-multifilm
Mutsu-notsu
Een-veel
Tai- sai
Pipi-papi- tipa tapa
Pumat- tomat
Tääts- jäätis
Vatt-elevant
Puditast-prügikast
Baan-banaan
Punna-konn
Pubi vats- tubli laps

Ja lõpetuseks ka üks kolmeosaline sõna, mis Eliisel tuleb välja täpselt nii, nagu ta välja tulema peab.

Meresõidumasin - meresõidumasin

Vahekokkuvõte ja tavaline päev

Tere taas kõigile,

minu blogi lugedes võib kõigil vahest tekkida tunne, et enamus ajast minu elust siin Brüsselis kulub reisimistele ja pidutsemistele. Osaliselt on see tõesti nii, teisalt aga mahub sinna vahele ka rida täiesti tavalisi päevi, millest midagi väga erilist vahest esile tõsta ei ole, aga mis kokkuvõetuna annavad päris hea pildi sellest, kui kaugele ma nüüdseks oma kahe aasta ja peaaegu et ühe kuuga olen jõudnud.

Kuidas siis näeb välja minu tavaline päev? Hommikul tõusen ma emme suureks kurvastuseks tihti juba kella 7 paiku (nädalapäevast sõltumata) ning otse loomulikult ei taha ma siis tegevusetult voodis lesida, vaid soov on kohe tegudele asuda. Hommikused ilu- ja terviseprotseduurid saan veel koos issiga korda ajada, aga kella 8 paiku läheb issi tööle ning jään emmega kahekesi.

Enne lõunat toimetame siis emmega enamasti kodus, kusjuures minu viimase aja lemmiktegevusteks on joonistamine ning sünnipäevaks kingitud nukumajaga mängimine. Umbes kella 12 ajal on lõunatudi aeg. Tudijärgne pärastlõuna kulub enamasti majavälistele tegevustele – kas siis on tädi Mari tantsutund (teisipäeviti), Brüsseli mudila lastega kokkusaamine(kolmapäeviti) või lihtsalt jalutuskäik koos emme ning Kris-Markusega mänguväljakule (kui ilm lubab). Umbes kella kuue paiku on issit koju oodata ning siis läheb tegevuse raskuskese üle issi süles istumisele ja joonistamisele. Õhtuti helistame skype kaudu vahetevahel ka vanaemale-vanaisale ning tädidele-onudele ja ajame pisut juttu. Ning ongi käes öötudi aeg, ca kl 21 on just paras aeg tudile minna, veel enne seda õhtuse muinasjutu või laulu ära kuulates. Vahel eelistan aga enne und lihtsalt emme ja issiga rääkida. Lemmikjuttudeks on kujunenud, "Kes juba kõik magavad", kus siis koos loetakse ette kõik sõbrad, sugulased, loomad ja linnud, kes parajesti meelde tulevad ning teiseks lemmikjutuks on "Kes kus elavad?". Viimase aja lemmik on aga enamasti issi esituses teater, kus lisaks issile on osades veel suur Mõmm ja magav Kiisu.

Kuna mul oli just kahe aasta sünnipäev, siis oli see täpipealt paras aeg vahekokkuvõtete tegemiseks. Oma kahe aastga olen ma 12,7 kg kerge ja 87 cm pikk, seega meetrini on veel pisut minna. Issi-emme suureks heameeleks sai meil mähkmete aeg juba suvel otsa ning käin ilusasti potil. Minu sõnavara maht on vahepeal kasvanud juba kolmekohaliste numbriteni ning neid sõnu pärlikeedena kokku lükates tulevad 5-6 sõnalised laused päris ludinal. Tähed kipuvad küll omavahel pisut segamini minema. Näiteks on vahel k asemel kasutusel t, vahest p.

Värvide nimetustest on must ja punane juba selged, numbrid kuni kümneni tulevad enam-vähem välja. Prantsuskeelne sõnavara on veel lapsekingades, aga bonjour ja merci tulevad sobivates kohtades välja küll. Lemmiktegevusteks on mul joonistamine, tantsimine ning laulude jorutamine. Lemmiktoit: liha, friikartulid, puder, õunad, kindlasti ka "upsupommid" (lutsukommid), mida mulle vahest jaopärast antakse. Lemmikjook: õunamahl. Lemmiklaul: "Õnne soovime sul", "Viire takka". Lemmikmultikad: "Tweenie põngerjad", "Leiutajateküla Lotte". Lemmiknäidendid: "Nõiakivi", Mõmmi aabits", "Roosad võlusokid". Lemmikfestival: laste laulupidu (seni vaid DVDlt nähtud).

Kui rääkida roosadest võlusokkidest, siis see etendus lisandus minu lemmikute sekka oktoobri lõpus, mis Brüsselis käis külas lasteteater Trumm. Külaskäigu organiseerijaks oli minu tubli emme ning nende kahe päeva jooksul olid teatrionud meie külalisteks. Alguses oli plaanis korraldada vaid üks etendus, ent kuna laste huvi oli niivõrd suur, siis tegime lausa kaks etendust. Minule see etendus väga meeldis ning kuna issi seda osaliselt ka filmis, siis vaatan seda veel nüüdki vahest kaamerast. Kel huvi toimunud etendusi ja nendele järgnenud joonistussessiooni lähemalt näha, siis pildid sellest etenduses on olemas Brüsseli Mudila lehel: http://www.facebook.com/pages/Brusseli-Mudila/321013733635?v=info#!/album.php?aid=336048&id=321013733635.