Sünnipäevapidu Brüsselis

Kui eelmises postituses oli juttu minu sünnipäevapeost Brüsselis, siis seekord on teemaks peo teine pool Brüsseli linnas.

Brüsselisse naasmise järel ei olnud meil aega sugugi jalgu seinale visata, sest ees ootas minu viimane sünnipäevapidu, kuhu olid kutsutud minu Mudila- ja teised Brüsseli sõbrad. Kokku olid oma tulekust teatanud pea 30 külalist, seega tõotas tulla igati lõbus pidu!

Pidu algas loomulikult toa dekoreerimisega, kuna ka ilm oli veel päris meeldivalt soe, siis sime külalistega ka aias ringi vaadata.

Ning juba hakkasidki külalised saabuma.

Kohale jõudsid minu sõbrad Jan, Kristofer, Lara, Merilin, Juhan, Kalju, Lembit, Jakob, Sara, Karl-Markus ja pisike Katriin oma vanematega ning lisaks veel tädi Tantsu-Mari ning minu sõbranna Anna-Linda, kes on samas ka minu lapsehoidja. Kuna ilm oli soe, siis jätkus peomelu nii õue kui ka tuppa.

Tänu Skypele sai minu sünnipäevast osa ka sõbranna Anoushka koos oma emmega, kes on end New Yorgis juba kenasti sisse seadnud.

Nagu õige traditsiooniline sünnipäevapidu ikka, nõnda lõppes ka minu pidu emme küpsetatud suure sünnipäevatordi, küünalde puhumise ning sünnipäevalauluga.

Minu teine sünnipäev Eestis

Tegin vahepeal oma blogijuttudega taas pikema inspiratsioonipausi, ent nüüd olen tagasi, et teile taas oma viimase kuu aja tegemistest pajatada.

Otse loomulikult oli möödunud oktoobrikuu tippsündmuseks minu 2. sünnipäevast ning mälestused sellest on endiselt eredad! Kuna minu elukohaks on kaksiklinn Tartu-Brüssel, siis ei jäänud mul ka muud üle, kui sünnipäeva mõlemas kohas väikese ajavahega pidada.

Tartu sünnipäev algas loomulikult esmalt Tartusse sõitmisega, milleks Brüsseli elanikud kasutavad tavapäraselt mitut autot ja lennukit. Nõnda viiski meid teekond reedel, 8. oktoobril esmalt läbi hilissuviselt sooja (+19C oktoobri alguses!) Belgia Charleroi lennujaama, kuhu jätsime auto ning lendasime Riiga. Riias oli meil võetud rendiauto - igati teenekas ning nostalgiahõnguline Opel - millega me siis läbi sügisese Lätimaa öö edasi Tartusse sõitsime.

Ja oligi käes 9. oktoober, minu sünnipäev! Hommikut alustasime me sessiooniga fotostuudios, kindlasti panen varsti ka oma veebilehele mõned vahvamad momendid sellest üles.

Ja oligi peoaeg käes! Et kõik külalised ära mahutada, siis pidasin sarnaselt eelmisele aastale sünnipäevapidu Muinasjutumaa mängumajas. Ja küll oli seal alles palju mänguasju, millega sõprade seltsis mängida sain! Näiteks mängumajas kodu etendada...
... ning kõiki kalleid külalisi kallistada.

Kohal olid ka mõlemad vanaisad.

Erinevalt eelmisest aastast oli seekord juba üsna mitu külalist minust nooremad, näiteks onupoeg Joonatan, kes oma aktiivsuses minust sugugi maha ei jäänud.

Peo naelaks oli muidugi sünnipäevatordi saabumine. See sündmus jättis mulle niivõrd võimsa mulje, et isegi kuu aega hiljem ümisen ma mõnikord "Palju õnne sünnipäevaks"-laulu, millega mul nõnda toredad mälestused seonduvad.
Ja ka tordi lahtilõikamine oli samavõrd võimas tunne!

Peo lõpuks, kui väljas juba hämarus hakkas valitsema, tegime ka issipoolse suguvõsaga koos ühe vahva suureperepildi.

Õhtul vanaema-vanaisa juures Kruusamäel jätkus kingituste lahtipakkimise rõõmu veel kauaks :)

Järgmised kaks päeva olid mul samuti üsna tihedalt sisustatud - käisin maavanaema ja -vanaisa juures, linnavanaema lasteaias ning jaolutasin lihtsalt mööda kaunist Tartu linna. Ning juba teisipäeva hommikul tuligi tagasiteele asuda - kiire lehvitus veel Riia lennujaama elevandile ja juba oligi aeg öelda Bonjour, Bruxelles!

Belgia kuldsest sügisest

Meie tagasitulek Elsassist oli ühtlasi ka tõelise sügishooaja alguseks Belgias. Kindlasti mäletavad kõik veel minu mõne nädala tagust külaskäiku Belgia õunaaedadesse. Kuna tollal varutud talveõunad osutusid nõnda maitsvaks, et nende varud mõne napi nädalaga lõppesid, siis tõmbasimegi kummikud jalga, et uuesti Sint-Truideni kandi õunaaedu inspekteerima minna.

Eelmise korraga võrreldes oli vaatepilt sedakorda tunduvalt sügisesem ning isegi ilmasuured porilombid ei puudunud. Tänu oma roosadele kummikutele polnud aga nendest hullu ning mitu kastitäit maitsvaid õunu sai usinasti kokku korjatud. Belgiale omaselt ei piirdunud õunakorjamine üksnes füüsilise tööga - lisaks õunakorjamisele pakuti sealsamas võimalust kaasa osta värsket kohapeal pressitud õunamahla oma tuntud headuses. Siit idee Eesti nupumeestele - leiutage auto järelekärusse mahutatav õunapress-pastörisaator ning koheselt olete sellega kõigi õunauputuses siplevate Eesti maainimeste ning ökoperede uus iidol!
Just täpselt õunakorjamise ajaks saabus mulle Brüsselisse külla ammune sõbranna Anushka, kes koos oma emmega oli parajasti reisimas Tallinnast New Yorki. Ühiseid tegevusi jagus meil lausa mitmeks päevaks, nõnda näiteks saate järgneval pildil näha meie pingutusi sünkroonpissimise harjutamisel!

Vahetult enne Eestisse sünnipäeva tähistama minekut jõudis meile koju Prantsusmaal rännanud fotoaparaat, mistõttu õiendangi nüüd vana võla ja näitan teile Elsassi-reisi viimastel päevadel tehtud pilte. Esmalt üks õhtune vaade meie hotelli lähedal asunud Mont-Saint-Odile kloostrist Strasbourgi suunas.

Elsassis viibimise teevad eriliselt õdusaks sealsed pisikesed peretavernid, kus õhtuti oli mõnus koos issi-emmega istuda.

Issile jättis seekord erilise mulje naaberküla Andlau kõrvaltänavast leitud pisikene söögikoht, mis oli otsene koopia Briti telesarjas "Allo, allo" kujutatud Prantsuse külakõrtsust - koos köögis rühmava peremehe, põllega perenaise, pruuni tahvellaudise ja kõrtsi teises nurgas käratsevate sakslastega :) Minu erioskuseks on igas kohas mõni huvitav mäng ette võtta ning selles söögikohaks oli selleks "Mina, Mõmmi ja issi mängivad suveunest ärganud jõulupäkapikke".

Koduteel, reisi viimasel päeval sõitsime läbi Soufflenheimi nimelisest külast, kus valmib enamus Elsassi kuulsatest savipottidest-kannudest-tassidest-taldrikutest-... . Meie valikuks kujunesid mahukas ahjupada ning teoküpsetusvorm, seega hoiatan kõiki tulevasi külalisi: emme tehtud ühepajatoitudest ja Baeckeoffedest ning issi küüslaugutigudest te enam niivõrd lihtsalt ei pääse!

Reis Strasbourgi, 2. osa: Elsass

Paaritunnine sõit Reimsist ida poole viis meid Lorraine tasandikelt Vogeeside mägede vahele ning läbi minu seni läbitutest pikima, 7kilomeetrise tunneli Colmari linna, kuhu jäime üheks õhtuks peatuma, et linnas ringi jalutada ja õhtuhämaruses tänavarestoranis keha kinnitada.

Järgmisel hommikul suundusime ühte toredasse loomaaeda, mida emme-issi mulle juba päevi varem olid lubanud - nimelt Strasbourgi lähedal asuvale ahvimäele. Tegemist oli siis mitmekümne hektari suuruse maatükiga Vogeesides, kus elas mitmesajapealine berbermakaakide suguhõim (samu ahve saab näha ka näiteks Gibraltaril). Ja kui tavalises loomaaias saab ahve vaid võre tagant näha, siis siin kappasid nad üsna vabalt ringi ning nosisid sisepääsu juures külalistele jagatud popkorni. Alljärgnevalt näete, kuidas me koos issiga ühe makaagihärraga parajasti tutvust sobitame.
Ja siin on üks teine makaak suures pildis.

Lisaks jalutamisele sai pargis jälgida ka ahvide toitmist. Järgnevale pildile on jäänud ahvipere pisikese ahvibeebiga, kus issi tegeles toidutassimise ja kirbuotsimise, beebi põgenemiskatsete ja emme nende katsete nurjamisega.

Kuna loom jääb ikka loomaks, siis ei julgenud ma veel päris ise makaagile süüa pakkuda, aga ühe pingi peale mahtusime kenasti ära küll.

Ahvisuguharu vaadatud, oli aeg küps edasi liikuda ning lõunaks jõudsime Strasbourgist ca 25 kilomeetri kaugusel asuvasse Barri linnakesse, kus meie majutuskohaks oli vanas mõisahoones asuv uhke hotell. Issil oli aeg edasi Strasbourgi minna, kus ta järgmised päevad tööl oli ja alles hilja õhtul jõudis, ent meie emmega saime pisut väsitavast reisist lõõgastuda.

Meie toa rõdult avanes imekena vaade ümbritsevatele veinimägedele. Nämm!

Ja kuna ilmataat hellitas meid ülekahekümnekraadise päevasoojaga, siis saime koos emmega mõnusalt maja ees lamamistoolis peesitada.

Õhtuti, kui issi oli päevatöölt naasenud, käisime kõik koos väljas õhtustamas. Järgneval pildil näete meie esimese õhtu lokaali. Sealjuures ei jätnud mulle niivõrd erilist muljet lokaal, kuivõrd selle ees (pildil vasakus ääres) olnud valgustatud purskkaev, mille sees ujusid pesuehtsad kuldkalad!

Ja kui me õhtul hotelli naasesime, siis avanes meile just selline vaade. Kolm päeva Elsassis läksid ruttu ja neljapäeva pärastlõunal, kui issil töösessioon läbi sai, saime tagasiteele asuda. Enne teeleasumist tegime veel peatuse Strasbourgis, et seal pisut ringi vaadata, samuti pisikeses linnakeses Soufflenheim, mis on Elsassi ahjupotitööstuse tunnustatud keskus ja kust issi-emmegi ilusa ahjupoti kaasa ostsid. Veel paar tundi ratastel ja olimegi Brüsselis tagasi. Tore reis oli!

Reis Strasbourgi, 1. osa: Champagne

Teenekad blogijälgijad mäletavad kindlasti minu aastatagust reisi koos vanematega issi teise töökohta Prantsusmaal Strasbourgi linnas. Kuna eelmisest reisist oli juba pea aasta möödas, siis leidsingi, et aeg on küps aktsiooni kordamiseks ning uueks reisiks tuttavasse sihtkohta. Et seekordset reisi pisut erilisemaks teha, siis otsustasid issi ja emme valida sedakorda pisut teistsuguse marsruudi, mis viis meid kohale läbi Põhja-Prantsusmaal asuva kuulsa Champagne maakonna. Et parajasti on käes sügis, siis langes meie sealviibimise aeg kokku viinamarjakoristustalgutega, mida meil oli võimalus ka lähemalt kaeda.

Aga kõigest järgemööda. Laupäeva hommikul asusime siis meie automobiili pardale ning sõitsimegi üle Ardennide Champagne maakonna keskusesse Reimsi. Reims on ennekõike tuntud oma kuulsa katedraali poolest, kus mitukümmend Prantsuse kuningat on kroonitud. Päris võimas oli see ehitis küll, nagu seda juuresolevaltki pildilt näha.

Lühike linnaringkäik tehtud, oli aeg siirduda Reimsist vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvatele küngastele, kus kohalikud talunikud magusaid viinamarju kasvatavad, milles hiljem omakorda ilmakuulsat šampanjat tehakse. Esimese peatuse tegime me Verzenay külas asuvas muuseumis, kus tutvustati selle piirkonna ajalugu ja viinamarjakasvatuse traditsioone. Muuseumi juures ei suutnud ma kuidagi kiusatusest hoiduda ja mekkisin siis isegi seda magusat marja - oli maitsev küll!

Kuna päev oli juba looja kiskumas, siis tegime veel vaid autoga väikese ringsõidu läbi kohalike külade ning siirdusime tagasi Reimsi hotelli. Pisike puhkus, jalutuskäik õhtuses linnas ning teenitud uni oligi kiire tulema.

Järgmise päeva, pühapäeva hommikul tõusime varakult ning pärast hommikusööki suundusime ühe Reimsi kuulsa šampusetootja - Pommery - kilomeetripikkuseid keldrikäike inspekteerima. Ringkäik algas laskumisega mööda treppi vanadesse lubjakivikaevandustesse, kus nüüd sajad tuhanded šampusepudelid lebavad.

Lisaks pudelite rivile oli keldrihämarustesse ka moodsat kunsti transporditud, üheks näiteks oli savist voolitud jõehobu.

Kuna keldrituur ei tundnud mulle eriti põnev, siis tulin üsna ruttu koos emmega maapinnale tagasi, kus siis kohvikus issit oodates aega parajaks tegime.

Aeg aga sundis tagant... pärast keldriringkäiku läksime veel ühte šampusetootja esindusse, et paar jooki sealt kaasa osta, ning edasi tuli juba paaritunnine autoreis läbi Champagne, Lorraine ning üle Vosgeesi mägede Elsassi südamesse Colmarisse. Sealsetest tegemistest kirjutan ma aga juba järgmises osas.

Tegemistest ja toimetustest

Tere-tere kõigile,

minu elurütm siin Brüsseli linnas on pärast puhkusteperioodi enamvähem rööpasse loksunud. Ilmseks tõendiks on Brüsseli Mudila taaskäivitumine emme initsiatiivil, mille tegemistest kõik huvilised Facebooki kaudu võivad teada saada. Üldiselt olen olnud päris hea ja rõõmus laps, kui vahepealsed jonnimomendid välja arvata, aga noh, kellel neid siis vahest poleks.

Septembrikuu jooksul on mul hulgaliselt sõnu juurde tulnud ning tegelikult ma lausa naudin nende väljaütlemist. Isegi õhtul voodisse minnes, kui unejutt on loetud ja heaöökalli kõigile tehtud, kuulevad emme ja issi elutoast veel pool tundi minu jutupaja podisemist. Ja uue jutuga tulevad ka uued huumorimomendid, millest mina vahest veel täiel määtral aru ei saa, ent emme-issi see-eest täiega naudivad.

Siinkohal üks näide elust enesest. Jalutan koos issiga auto suunas ning möödume naabermajast, kus elab naabritädi. Issi küsib: "Eliise, mis me tädile ütleme". Mina: "Teereee". Issi: "Aga äkki ütleme hoopis bonjour, et tädi aru saaks?" Mina (peale lühikest mõttepausi ohates): "Ei oskaaa".

Alates ületulevast nädalast hakkan ma esmaspäeviti käima tädi Mari tantsutibude trennis. Minu jutusoone avardumine ei ole seni endaga kaasa toonud tantsusoone ahenemist ning vahel kui õhtuti tantsutuju tuleb, rebin emme ja issi diivanilt lahti ning tantsutund võibki alata.

Viimase aja lemmikuks on mul kujunenud ühest Korea multifilmist pärinev karupere tants, mille issi ühel õhtul Youtubest avastas. Siinkohal toongi video sellest tantsust, mida kõik (koos vastavate liigutustega) saavad vaadata ja tantsusamme harjutada. Laulusõnad on küll koreakeelsed, aga kuna issi leidis internetist ka nende ingliskeelse tõlke, siis tegime kohe ka asjakohase eestinduse järgmiste sõnadega:

"Metsas elab mõmmipere -

issimõmm, emmemõmm, beebimõmm.

Issimõmmul suur on kõht,

emmemõmmul peenem piht,

beebimõmmu tantsib tantsib ka...

küll on tore perekond!".

Laulge kaasa!

P.S. Kindlasti imestate juba, et kuidas küll olen ma suutnud nii pikka aega ilma reisimisteta Brüsselis püsida. Seda imestan ma juba isegi ning seetõttu on lähema kuu aja jooksul mul vähemalt kaks välisreisi - esimene neist viib juba homme kuulsasse Champagne sampusepiirkonda ning mitte vähem kuulsasse Elsassi veinipiirkonda, teine aga oktoobri alguses lausa Eestimaale minu sünnipäeva tähistama. Jälgige reklaami!

Nädalavahetus Sint-Truideni õunamägedes

Eelmisel nädalavahetusel saadud rattasõidupisik ei andnud mulle mitmel päeval rahul, mistõttu emme-issi otsustasid mind ka viimasel nädalavahetusel uuesti rattaradadele viia.

Kui nädal tagasi kündsime rattal Hollandi rannakilomeetreid, siis seekordseks sihtkohaks oli Belgia südames asuv flaamikeelne Limburgi provints, täpsemalt selles asuv Pärnu mõõtu linnake Sint-Truiden. Sint-Truideni ümbruskond (flaamikeeli Haspengouw) on tuntud ka Belgia puuviljaaiana, kuna maheda kliima ja piisava päikesepaiste tõttu kasvatatakse sealkandis 50% Belgia puuviljadest, olles sellega Euroopa 5 suurima puuviljatootmispiirkonna seas. Ning tõepoolest, kogu linna ümbrus oli täis puuviljadest lookas viljapuuaedu, kuulu järgi olevat veelgi kenamaks aastaajaks aga kevadine õitsemisaeg: http://webspace.webring.com/people/iw/waristie/bloesem.jpg.

Aga kõigest siis järgemööda. Kuna meie kodust oli Sint-Truidenisse vaid ca 60 km, siis olime hommikul peale lühikest autosõitu kohal ning esmalt tegime tiiru linna keskväljakul püsitatud sügislaadal ehk kirmesel. Minu lemmikuks kujunes seal pardipüüdmine.

Pardid püütud, liikusime rongijaamas asuvasse rattalaenutusse ning teekond rohelusse võiski alata. Esimese peatuse lõunasöögiks tegime juba mõne kilomeetri pärast, kus asus restoran koos vahva mänguplatsiga. Hopa-hoppaa!
Kõht täis ja tuju hea, siirdusime edasi viljapuuaegade sügavusse. Ühtlane loksumine järelkärus mõjus üsna uinutavalt ning peagi võttiski uni võimust...

Ülesse ärgates leidsin end aga ühest toredast õunaaiast, kus oli võimalik lausa õunu kaasa korjata. Võtsimegi siis kastid kaenlasse ja siirdusime õunajahile ning nagu pildiltki näha, täitus õunakast pirakate õunapallidega ikka üsna ruttu.

Ja õunapuud olid õuntest tõepoolest lookas nagu järgmiselt pildilt näha.

Kokku tassisime õunaaiast ära kaks kastitäit ehk pea 30 kilo õunu, lisaks viis liitrit õunamahla ja kaks potitäit õuna-pirni dzemmi, mida vahest hea pannenkoekenitele määrida.
Et niivõrd suur hulk õunu on koheseks ärasöömiseks pisut liig palju, siis panime talveõunad keldrisse hoiule, seevastu suveõunte enamusega viisime järgmisel päeval läbi moosikeeduoperatsiooni. Emme dirigeerimisel viilutasime esmalt õunad väikesteks tükkideks (tõsi, osa läks suhu ka...) ning pistsime need seejärel suurde potti.
Järgmisena keetsime õunad pudruks, lisasime säilimiseks näpuotsatäie suhkrut ja maitseks kaneeli ning oligi õunapudrul aeg purki rännata. Kokku saime üle kuue purgi ülimaitsvat keedist, mida talvel mekkides hea õunarallit meenutada.

Kuna emmel jagus õunu ka õunakoogi tarbeks, siis kutsusin külla ka minust aasta vanema Jani koos oma emme-issiga, et siis laua taga istudes koogil hea maitsta lasta ja akna taga vahelduvaid vihmahooge vaadata. Ja kui igav hakkas, siis etendas issi teatrit, püüdes vihmasajust hoolimata terrassil grillida. Nii mööduski taas üks tore nädalavahetus!